hindamispraktikad täiskasvanuõppes
Hindamisteooriad ja -praktikad ei ole nii põimunud, kui paljud teoreetikud seda näha sooviksid. Lahknevus teoreetikute ja praktikute vahel on põhjustatud mitmetest asjaoludest, nagu erinevad huvid, erinev kasutussagedus ning erinevad ootused hindamisele, kuna teoreetikud keskenduvad enam metodoloogilisele protsessile, kui praktikud samal ajal muretsevad pigem selle pärast, kuidas neid protsesse välismaailmaga kohaldada. Teoreetikuil on keeruline arvesse võtta ning leida lahendusi probleemidele, millega praktikud erinevaid teooriaid ellurakendades silmitsi seisavad. Seetõttu on püütakse luua “Parimate praktikate” kogumikku (a body of “best practices”). Kuna hindamisteooriad on hindamispraktikatele vundamendiks ning nii teooria, kui ka praktika on omavahel vastastikku sõltuvad, siis on keeruline luua heade praktikate baasi ilma hoolikalt ja süstemaatiliselt teooria ja praktika integreerumist jälgimata. Oluline tuua esile probleemkohad teooria ja praktika ühendamises, millised on lahendused, mille praktikud on probleemidele leidnud ning üldistada neid lahendusi hindamisele, kui tervikule. Nende vaheline seotus toetab mõlema legitiimsust: teooria kaitseb praktikaid äärmustesse langemast ning naeruväärseks muutumast ning praktika kaitseb teooriat muutumast millekski abstraktseks. Nende vaheline suhe on põhimõtete ja konteksti vahendajaks, andes hindamisele avarust, sügavust ja reaalsust. (Chelimsky, 2012)
Raaper (2011) uurib hindamispraktikate muutumist formaalõppe (kõrghariduse) kontekstis, kuid uurimuse tulemused on võimalik üldistada ja rakendada täiskasvanuõppes hindamises.
Raaper (2011, 5) kirjutab, et viimase kahe aastakümne vältel läbiviidud õppimise teemavaldkonna uuringutes defineeritakse (ülikoolis) õppimist üha enam õppijakesksena, rõhutades õppijate enesepoolset teadmiste loomist ja seostamist olemasoleva teadmusega, mis toimub läbi aktiivse osaluse õppeprotsessis. Seetõttu on tekkinud vajadus ka hindamist (ülikoolis) ümber hinnata. Hindamiskäsitused nagu kujundav hindamine (formative assessment), väljundipõhine hindamine (outcome-based assessment), kaaslase hindamine (peer assessment), enesehindamine (self-assessment) ja jätkusuutlik hindamine (sustainable assessment) on aluseks õppimiskeskse hindamiskäsituse kujunemisele, mis rõhutab õppija aktiivset osalust hindamises. Hindamise funktsioonina nähakse võimalust toetada õppija õppimist ja arengut nii õpingute ajal kui edasises (tööalases) elus. Toetudes Raaperile (2011), õppimiskeskse hindamise rakendumiseks on oluline koolitaja hindamispraktikate muutumine õppimist toetava hindamise suunas.
Hindamispraktikat võib mõista hindamistegevuse läbiviimisena , mis hõlmab kolmefaasilist tegevuste jada ehk hindamisülesande planeerimist ja rakendamist, tulemuste analüüsimist ja hinde määramist ning edasise õpetamise/koolitamise kavandamist. Hindamispraktikad on kontekstuaalsed ehk tugevas seoses kontekstiga, kus hinnangut loodi. (Raaper, 2011, 5-6)
Raaper (2011) uurib hindamispraktikate muutumist formaalõppe (kõrghariduse) kontekstis, kuid uurimuse tulemused on võimalik üldistada ja rakendada täiskasvanuõppes hindamises.
Raaper (2011, 5) kirjutab, et viimase kahe aastakümne vältel läbiviidud õppimise teemavaldkonna uuringutes defineeritakse (ülikoolis) õppimist üha enam õppijakesksena, rõhutades õppijate enesepoolset teadmiste loomist ja seostamist olemasoleva teadmusega, mis toimub läbi aktiivse osaluse õppeprotsessis. Seetõttu on tekkinud vajadus ka hindamist (ülikoolis) ümber hinnata. Hindamiskäsitused nagu kujundav hindamine (formative assessment), väljundipõhine hindamine (outcome-based assessment), kaaslase hindamine (peer assessment), enesehindamine (self-assessment) ja jätkusuutlik hindamine (sustainable assessment) on aluseks õppimiskeskse hindamiskäsituse kujunemisele, mis rõhutab õppija aktiivset osalust hindamises. Hindamise funktsioonina nähakse võimalust toetada õppija õppimist ja arengut nii õpingute ajal kui edasises (tööalases) elus. Toetudes Raaperile (2011), õppimiskeskse hindamise rakendumiseks on oluline koolitaja hindamispraktikate muutumine õppimist toetava hindamise suunas.
Hindamispraktikat võib mõista hindamistegevuse läbiviimisena , mis hõlmab kolmefaasilist tegevuste jada ehk hindamisülesande planeerimist ja rakendamist, tulemuste analüüsimist ja hinde määramist ning edasise õpetamise/koolitamise kavandamist. Hindamispraktikad on kontekstuaalsed ehk tugevas seoses kontekstiga, kus hinnangut loodi. (Raaper, 2011, 5-6)