hindamise tulevikutrendid
Õppimine on muutunud tänu infotehnoloogia kiirele arengule märkimisväärselt. Märkimist väärivad kolm aspekti, mis on hindamist ja selle olemust muutnud. Esimene neist on arvutite ja erinevate programmide täiustumine ja pidev kasutamine, lisaks statistiliste meetodite kasutuselevõtt. Teiseks on elanikkonna ehk siinkohal õppijate dünaamika, mis on pidevas muutumises ning mis sunnib meid pidevalt tipptasemele küündima. Kolmandaks on poliitika ja ühiskonna avatus ja informatsiooni kättesaadavus, kuid samas ka selle üleküllus. Kui hindamine ja õpetamine on justkui ainult pidev väline protsess, siis ainuüksi see ei anna soovitud õpiväljundeid ja tulemusi. Kui hindamine on kombineeritud teiste strateegiatega, võib sellel olla märkimisväärne mõju. (Pellegrino, 2004)
Üks võimalikke tulevikutrende on kvalitatiivne lähenemisviis hindamisele ning segameetodite kasutamine. Pellegrino (2004) toob esile, et praeguseks on muutunud juba tavaks loogiliste mudelite arendamine ja programmi või huvigruppide teooria identifitseerimine, mis on programmi või teenuse aluseks. Loogiliste mudelite eesmärgiks on püüd kirjeldada programmi norme ning viise, kuidas need muutusi võivad põhjustada. Teoreetikud ja praktikud on üha enam hakanud looma raamistikku, mis on oluliselt laiem ning kõikehõlmavam lähenemisviis, kui sellele eelnenud fookused eksperimentidel ning kvaasi-eksperimentidel.
Selline lähenemine ühendab nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid. Selle asemel, et keskenduda kvantitatiivsetele meetoditele, keskendutakse üha enam põhiväärtuste ning hinnangute mõistmisele ja perspektiivide uurimisele. Hindajal on oluline hoiduda kasutamast vaid üht lähenemisviisi. Selle asemel soovitakase kasutada segameetodeid ning kvalitatiivset lähenemisviisi, kui võimalik.
Otsused sobivast lähenemisviisist ning meetodist hindamisele põhinevad programmi normidel, sidusrühmade perspektiividel ja prioriteetidel ning kontekstil. Tegelikkuseks võib osutuda fakt, et kvalitatiivne hindamine on sobivaim viis lahendada hindamise probleemküsimust. Teisiti öeldes, on oluline läheneda hindamisele teadmisega, et hindamine on sõltuv teguritest, mis raamivad programmi teooriat. See hõlmab kõiki asjakohaseid norme, perspektiive, väärtuseid ning kontekstuaalseid arusaamu, mis on seotud selle teooria arendamisega. Seda silmas pidades, peab hindamine vastama inimese kultuurile,väärtustele ning keskkonnale, milles programm toimub.Tulevikus kasvab nõudlus hindamise kui eriala järele (hindaja amet). (Scriven, 2001)
Samuti on vaja jätkuvalt erinevaid hindamise definitsioone ja mudeleid hinnata ning neid vastavalt välistele nõudmistele, sotsiaalsetele muutustele, reaalsetele praktilisele vajadustele ning ajastu nõudmistele kohandada (Stufflebeam & Coryn, 2014, Dahler-Larsen, 2011, Collins & Hartog, 2011). Kuna tööandjatel on üha keerulisem oma töötajaid kindlal ajal tööülesannete juurest ära lasta, kuid samas on koolitused oluline osa organistasiooni arengust ning töötajate rahulolus oma töökoha ning selle raames pakutavate arenemisvõimalustega, siis hinnatakse töötajaid ja nende õppimisvajadusi üha enam virtuaalsete keskkondade kaudu, mis annab hinnatavale võimaluse osaleda selles protsessis mingi kindla, aja jooksul omas tempos ning endale sobivas paigas (Collins & Hartog, 2011, Kraiger & Wolfson, 2011). Töötaja arenguvajadusi hinnates on oluline hakata hindama ka tööaja iseloomuomadusi, et leida sobivaim viis töötaja koolitamiseks (Kraiger & Wolfson, 2011).
Üks võimalikke tulevikutrende on kvalitatiivne lähenemisviis hindamisele ning segameetodite kasutamine. Pellegrino (2004) toob esile, et praeguseks on muutunud juba tavaks loogiliste mudelite arendamine ja programmi või huvigruppide teooria identifitseerimine, mis on programmi või teenuse aluseks. Loogiliste mudelite eesmärgiks on püüd kirjeldada programmi norme ning viise, kuidas need muutusi võivad põhjustada. Teoreetikud ja praktikud on üha enam hakanud looma raamistikku, mis on oluliselt laiem ning kõikehõlmavam lähenemisviis, kui sellele eelnenud fookused eksperimentidel ning kvaasi-eksperimentidel.
Selline lähenemine ühendab nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid. Selle asemel, et keskenduda kvantitatiivsetele meetoditele, keskendutakse üha enam põhiväärtuste ning hinnangute mõistmisele ja perspektiivide uurimisele. Hindajal on oluline hoiduda kasutamast vaid üht lähenemisviisi. Selle asemel soovitakase kasutada segameetodeid ning kvalitatiivset lähenemisviisi, kui võimalik.
Otsused sobivast lähenemisviisist ning meetodist hindamisele põhinevad programmi normidel, sidusrühmade perspektiividel ja prioriteetidel ning kontekstil. Tegelikkuseks võib osutuda fakt, et kvalitatiivne hindamine on sobivaim viis lahendada hindamise probleemküsimust. Teisiti öeldes, on oluline läheneda hindamisele teadmisega, et hindamine on sõltuv teguritest, mis raamivad programmi teooriat. See hõlmab kõiki asjakohaseid norme, perspektiive, väärtuseid ning kontekstuaalseid arusaamu, mis on seotud selle teooria arendamisega. Seda silmas pidades, peab hindamine vastama inimese kultuurile,väärtustele ning keskkonnale, milles programm toimub.Tulevikus kasvab nõudlus hindamise kui eriala järele (hindaja amet). (Scriven, 2001)
Samuti on vaja jätkuvalt erinevaid hindamise definitsioone ja mudeleid hinnata ning neid vastavalt välistele nõudmistele, sotsiaalsetele muutustele, reaalsetele praktilisele vajadustele ning ajastu nõudmistele kohandada (Stufflebeam & Coryn, 2014, Dahler-Larsen, 2011, Collins & Hartog, 2011). Kuna tööandjatel on üha keerulisem oma töötajaid kindlal ajal tööülesannete juurest ära lasta, kuid samas on koolitused oluline osa organistasiooni arengust ning töötajate rahulolus oma töökoha ning selle raames pakutavate arenemisvõimalustega, siis hinnatakse töötajaid ja nende õppimisvajadusi üha enam virtuaalsete keskkondade kaudu, mis annab hinnatavale võimaluse osaleda selles protsessis mingi kindla, aja jooksul omas tempos ning endale sobivas paigas (Collins & Hartog, 2011, Kraiger & Wolfson, 2011). Töötaja arenguvajadusi hinnates on oluline hakata hindama ka tööaja iseloomuomadusi, et leida sobivaim viis töötaja koolitamiseks (Kraiger & Wolfson, 2011).