hindamise tähendus
Hindamise mõistele vastavad inglise keelsed terminid evaluation, assessment ja appraisal. Websteri sõnaraamatu (1989, 493) järgi tähendab evaluate määratlema või kehtestama väärtust või hulka. Hurme ja Pesonen (1974, 327) esitavad evaluate soomekeelsete vastetena arvioida “hinnata, hinnangut anda“, laskea “loendada, arvutada“ ja arvottaa “hinnata, kalkuleerida“. Smith ja Glass (1987, 29-30) esitavad kõnealuse verbi definitsioonina „veenduda millegi väärtuses või hulgas … nii et on kohe selge, et hindamisprotsessi on kaasatud väärtusi“. Nende järgi on hindamine protsess, mille käigus langetatakse tõendusmaterjalil põhinevaid hinnangulisi otsuseid mingi programmi või toote kohta. Kriteeriumid, mille põhjal hinnangulisi otsuseid langetatakse, võivad nende järgi olla: 1) efektiivsus (effectivness) 2) tõhusus (efficiency) 3) väärtuste õigsus või õiglus (fairness or justice) 4) vastuvõetavus (acceptability) ja 5) esteetilised seigad (aesthetics; kvalitatiivsed omadused: ehtsus, harmoonia ja ühtsus). Laukkaneni järgi seostub termini appraisal kasutus õpetajate, koolijuhtide ja muu personali tegevuse hindamisega, assessment annab infot haridusteenuse tarbijate kohta ja terminiga evaluate viidatakse laiemate protsesside, innovatsioonide ja haridusprogrammide väärtuste ja kvaliteedi määramisele (Laukkanen 1994, Websteri sõnaraamat, 1989, 73, 90, viidanud Nikkanen ja Lyytinen, 2005).
Evalveerimise ehk hindamise eesmärk on määratleda teatava kasvatuse ja õpetuse toote, protsessi või programmi väärtust nii, et see oleks abiks otsuse langetamisel (Best 1997, 13; Borg & Gall 1979, 37; Nikkanen 1986, 26-17; Nikkanen 1995, 29-46, viidanud Nikkanen ja Lyytinen, 2005).
Hindamine on rida otsuseid, mis on kõige tõhusamad, kui nende tegemisel on toetutud määratud standarditele, protseduuridele ja printsiipidele mitte isiklikele/personaalsetele hinnangutele. Olenevalt sellest, millist õppimise aspekti parasjagu hinnatakse, luuakse sellele sobiv hindamise viis ja sisu. (Fiddler jt, 2006, 10)
Abma (2006, viidatud Goodyear jt, 2014, 50) sõnastab hindamise tähendust kui kõigi sidusrühmade kaasamist. Kvalitatiivsed hinnangud on oma olemuselt seotud mitte ainult faktidega (mis juhtus, millal, kellele, kui tihti ja nii edasi). Nad on seotud ka väärtustega, tehes sealhulgas hindaja enda väärtusi nähtavaks ja äratuntavaks, samuti aidata sidusrühmadel sõnastada oma väärtusi ja ootusi hindamisele ning töötada välja programmi erinevate huvigruppide perspektiividest. (Goodyear, Usigner, Jewiss & Barela, 2014, 50)
Hindamine (evaluation) on igapäevane tegevus. Me kõik hindame (assessing) ja mõõdame (measuring). Võrdleme ennast teistega, mõtleme kas oskame üht või teist, kas meil on vaja mõnda teadmist või oskust lihvida jne. Samuti hindame (evaluate) me kõiki teisi enda ümber. Me kogume pidevalt infot, mis aitab meil hinnanguid anda ning sageli teeme me seda alateadlikult. (Rogers & Horrocks, 2010)
Õppimises on hinnang terminina kasutusel olnud mitmel viisil. Oluline on osata vahet teha õpitu hindamisel ning õppimise, kui õppeprotsessi hindamisel. (Gipps 1994, viidanud Mcdowell, Wakelin, Montgomery, King, 2011, 749) Hindamine on vahend õppimisprotsessi ja lõpptulemuse juures – hinnatakse nii protsessi, kuidas eesmärgini jõutakse, kui ka seda, milline on lõpptulemus. Oluline on seal juures kuidas ja mida õppijad õpivad. (Weurlander, Södeberg, Scheja, Hult, Wernerson, 2012, 753) Hindamist saab kasutada õppija saavutuste kokkuvõtmiseks, kui ka tagasiside andmiseks, et õppijat õppimisel toetada (Falchikov, 2005; Sadler, 1989; Yorke, 2003, viidanud Weurlander, Södeberg, Scheja, Hult, Wernerson, 2012, 747). Hindamine toob välja selle, et õppimine on toimunud (Hager, 2011).
Hindamine toetab elukestvat õpet, olles süstemaatiline tegevus, mis selgitab juhendatud õppimise käigus tekkinud muutusi õppijas. Sellel peab olema selge eesmärk. Paika pandud hindamise eesmärk on aluseks sellele, mida ja kuidas hinnatakse. (Kraiger & Wolfson, 2011)
Õpipijate sooritus on parem, kui neil võimaldatakse maksimaalselt kasutada oma tugevusi, kompenseerimaks ja täiendamaks nõrkusi. Näiteks hindamine (assessment) ja juhendamine peavad olema mitmekesised, et mõista ainestikku ja õppida seda rakendama. Vaadates ja analüüsides oma kogemusi, ning nähes neis võimalust õppimiseks ja omandatud teadmiste, väärtuste, meetodite, poliikate ja tavade ümberhindamiseks, toetab see inimese harjumust jätkuvalt õppida. (Marsick & Watkins, 1992, viidanud London, 2011)