hindamiskultuur
Hindamiskultuur on võrdlemisi lai termin ning seda kasutatakse erinevalt olukorrast olenevalt. Hindamiskultuur on omaks võtnud tegevusele orienteeritud perspektiivi, mis hõlmab endas probleemidele lahenduste otsimist, tulemuste kaalutlemist ning tegevuste tagajärgede hindamist. Ühe lähenemise järgi ei tegutseta hindamiskultuuri puhul tegude pärast, vaid alati hinnatakse tegevuste mõju ümbritsevale. (William, 2006.) Juba ajalooliselt saab tuua mitmeid näiteid sellest, kuidas hindamine on põhinenud mingitel sotsiaalsetel eelarvamustel, mida toetab suurem osa ühiskonnast (nt nõidade testimise meetodid jm). Samuti on hindamine olnud eelnevatel sajanditel orienteeritud kutsealaste pädevuste omandamisele, kus hinnati praktikat ning seal saavutatud oskusi. Lisaks on hindamise juuri ka meditsiini, raamatupidamise, arhitektuuri ja õiguse valdkonnas, kus oskuste hindamiseks on loodud spetsiifilised eksamid professionaalse taseme saavutamiseks ühiskonnas. (Stobart, 2008) Hindamine on üks osa hindamiskultuurist ning selle olemust võib kaudselt seostada paljude ajalooliste sündmustega.
Üldjuhul on hindamiskultuur õpetamisele orienteeritud, mis hõlmab endas formaalset hindamist kõrgkoolis. Hindamine võib olla lihtne, efektiivne, praktiline ja lihtsasti mõistetav. Samuti ei ole hindamine suunatud ainult ühele indiviidile – pigem on see suunatud kõigile, kes on hindamisest mõjutatud. Oluline on, et hindamiskultuuris ei jääks arusaamatuks tegevuse mõte ning see, mida õppija sellest saab. (William, 2006.)
Hindamiskultuuride erinevaid definitsioone analüüsides nähtub, et valdavalt käsitletakse hindamiskultuuri tekkimise eeldusena ühiselt aktsepteeritud arusaama hindamise olemusest, selle oodatavatest tulemustest ning tulemuste rakendamisest. Haridusasutuste kontekstis viitavad hindamiskultuurist kõnelejad sellele, et see on mõjus, kuid sageli teadvustamata „jõud“, mis kujundab ülikooli liikmeskonna hindamisalaseid arusaamu ja praktikaid ning annab tooni sellele, kuidas hindamisest räägitakse, mõeldakse või kuidas seda praktiseeritakse (Fuller & Skidmore, 2014, viidanud Erdman, 2015). Ühes oma varasemas töös toob Fuller (2011, viidanud Erdman, 2015) välja, et hindamiskultuuris omaksvõetud arusaamad ja väärtused peegelduvad läbi hindajate poolt rakendatavate hindamismeetodite ehk teadmiste ja oskuste omandatuse tõendamise viiside (Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel …, 2009, viidanud Erdman, 2015).
Järgnevalt käsitleme põgusalt hindamiskultuuri haridusasutustes formaalhariduse näitel. Koolihariduse kontekstis on hindamiskultuuri defineeritud järgnevalt (ing. k) “a predominating attitudes and behaviours that characterize the functioning of an institution and support the assessment of student learning outcomes (Weiner, 2009). Lisaks on Weiner (2009, viidanud Erdman, 2015) defineerinud hindamiskultuuri läbi suhtumise prisma, väites, et hindamiskultuuris kajastub ülikooli liikmeskonna suhtumine sellest, mil määral peaks ülikool toetama õppijate õpiväljundite saavutamist. Tema definitsiooni kohaselt on just õppimine põhjuseks, miks hindamistegevusi läbi viiakse. Hindamiskultuuri kujunemist mõjutavad nii indiviidi (identiteet, subjektsus jt) kui organisatsiooni põhised (organisatsioonikultuur, kogukond) ning ka organisatsiooni väliskeskkonnast (regulatsioonid, üldine kultuurikontekst) tulenevad tegurid.
Lihtne on öelda, et hindamiskultuur on olemas. Seda väidavad palju asutused, kuid selle juures on ka kindlad elemendid, mis aitavad mõista kas hindamiskultuur reaalselt institutsioonis eksisteerib. Hindamiskultuur on olemas, juhul kui instituudil on vähemalt mõned allpool toodud elementidest, kuid püüeldakse kõigi saavutamiseni. (Wiener, 2009) Elemendid hindamiskultuuris akadeemiliste üksuste näitel on:
Lisaks eelpoolnimetatule on palju teisigi tegureid, mis mõjutavad hindamiskultuuri olemust ja teket ning mille abil saab hinnata institutsioonis tekkinud või olevat hindamiskultuuri. Mõned suuremad mõjurid seejuures on prokrastineerimine (kohustuste irratsionaalne edasilükkamine, mida esineb ka insituutides), ettevalmistus ning praktika. Need mõjurid sõltuvad suurel määral hindamisse kaasatud inimestest (Wiener, 2009). Öeldakse, et hindamiskultuur esineb peamiselt organisatsioonides/ettevõttetes/institutsioonides, kus soovitakse teada ja hinnata oma tegevuse tulemusi ja näha nende mõju oma sihtrühmale (nt kooli puhul mõju õppijatele). Oluline on meeles pidada, et tulemusi tuleks kasutada võrdselt nii organisatsiooni kui õppijate õppetulemuste arendamiseks (Creating a Culture of Assessment, s.a.). Samuti on oluline rõhutada, et ülikoolide üleselt ei ole võimalik rääkida ühtsest hindamiskultuurist, sest mistahes kultuur (sh hindamiskultuur) on oma olemuselt universaalne ja kontekstipõhine hindamisalaste tähenduste ning elementide kihistus, mis integreerib välismaailma eri aspektid omavahel ja organiseerib need toimivaks, süsteemseks tervikuks (Raud, 2013, viidanud Erdman, 2015).
Hindamiskultuurist kirjutavad autorid mõistavad õppimist toetavat hindamiskultuuri positiivse, mitmeid kasutegureid omava konstruktina. Uurimustega on leitud (Maki, 2010, viidanud Erdman, 2015), et õppimise toetamisele orienteeritud hindamiskultuur tõstab ülikoolis levivate hindamispraktikate kvaliteeti, pehmendab ülikooliväliste hindamisalaste uuenduste omaksvõttu ning vähendab hirme erinevate välishindamiste ees. Eelöeldule vastukaaluks edastavad mitmed autorid (Fuller & Skidmore, 2014, viidanud Erdman, 2015), et tulenevalt hindamiskultuuri temaatika vähesest uurimisulatusest ning õppimist toetavate hindamispraktikate vähesest rakendamisest kõrgharidusõppes, levib paljudes ülikoolides siiski veel õpetamiskeskne hindamiskultuur.
Kokkuvõtteks, hindamiskultuur on osa haridusasutuse tööst, kus selle moodustavad hoiakud ja instituudi töökultuur, mis määrab instituudi olemuse ning toetab õppijate õppetulemuste hindamist. Võib öelda, et hindamine on üks organisatsioonikultuuri osadest ning selle olekut saab omakorda hinnata/määratelda konkreetsete tegurite abil, mille parendamise ja edendamise poole iga hindamiskultuuri omav organisatsioon püüdleb. Haridusasutuses on hindamiskultuuri tekkel suur osa instituutide töötajatel, kes saavad rohujuuretasandil seda edendada (nt ühine arusaam terminitest) ning instituudil endal kes seda protsessi koordineerib ning eeldusi loob.
Olgugi, et hindamiskultuur on haridusasutustes juurdunud, on sellel ka mitu teist külge, mida vaadates hinnata hindamiskultuuri objektiivsust ja olemust.
Ühekülgne lähenemine hindamiskultuurile ja selle kasutamisele loob kasu asemel hoopis kahju, millest sünnivad mitmed arengukohad. Ameerika Ülikoolide Assotsiatsioon (2012) on toonud üheks näiteks selle, et peamiselt on kasutuses pigem üks väga jõuline lähenemine. Peamise hindamiskultuuri osana nähakse vajadust hinnata õppijate õppetulemusi, mis aga võivad kasutatavate hindamismeetodite tõttu muutuda õppijate mõistes “nurgakiviks” (capstone experience(1)) või mõjuda läbi “õiglase hindamise poliitika” (grading fairness policy(2)) negatiivselt algselt soovitule. Seega, peaks hindamiskultuur omama positiivsemat kuvandit ning toetama õppimis- või kaasamiskultuuri teket, mitte omama tähendust kui hindamine hindamise pärast. Hindamine on väärtuslik vaid siis, kui see toob esile ehedalt õppimist ja kaasamist. Selle vääriti kasutamisel kaob õppimisel roll ära. Küll aga on hindamiskultuuril hetkel kaks peamist pidepunkti, millest lähtutakse (American Universities Association, 2012). Need on:
Nimetatud pidepunktid annavad alguse mitmele probleemile, mis hindamiskultuuris esinevad ja mõjutavad seeläbi organisatsioonide tööd. Mõned neist on: ebamäärasus (vagueness), standratsus (standardization), Tööde jaoks õpetamine (teaching to the test) jm. (American Universities Association, 2012) Näitena võib tuua eksamite hindelise hindamise mis on kaasa toonud n-ö dimplomite haiguse, mis tähendab, et eksamite hea läbimisega tõmmatakse paralleele kõrge positsiooniga ühiskonnas. Eksamid sellises vormis on aga pigem teoreetilised kui praktilised, mis toovad omakorda kaasa languse kutseõppesse minekul – arvatakse, et kutseõpe on õppijatele, kes akadeemilises keskkonnas hakkama ei saa. (Stobart, 2008.)
Lõpetuseks, hindamiskultuuri loomisel on vajalik saada aru selle plaanitavast väljundist. Hindamisel ei ole kasu, kui püütakse hinnata küll õppetulemusi, aga hinnatavad ei ole panustanud õppimisse ja selle väärtustamisse. Oluline on teada, et hinnatavad peavad mõistma hindamise sisu, olemust ja eesmärki.
Hindamiskultuurile on omistatud mitmeid tulevikuväärtusi, mida on kirjeldanud Campbelli 1969. a. kirjutatud raamatu “Methods for an Experimenting Society” põhjal. Laias laastus on pandud kokku mitu väärust, mis hindamiskultuuril peaks üleldiselt olema, olenemata sellest, kas tegu on formaalhariduses toimuva hindamisega või mitte. Mõned tähelepanuväärsemad punktid hindamiskultuurist hõlmavad järgnevat:
Mõned eelpooltoodust on vaid väike osa erinevatest hindamiskultuuri väärtustest, mis loovad terviku ning millest lähtuvalt saab hindamiskultuuri paremini disainida/luua. (An Evaluation Culture, 10.04.2016)
(1) Capstone experience. Kogemus, kus eeldatakse, et õppijad kasutavad oma senist teadmist uute seoste loomiseks ja kriitiliseks mõtlemiseks (Wagenaar, 1993, viidanud Murphy, s.a.)
(2) Graiding Fairness Policy. Teha kindlaks, et hindamine annab edasi tõelist ja vajalikku informatsiooni hinnatavate asjade kohta. (American Universities Association, s.a.)
(3) Its insistence on "evidence ... that can be assessed against an externally informed or benchmarked level of achievement, or compared with those of other institutions and programs."(1)
(4) Its focus on creating a "culture of assessment," rather than on creating a "culture of engagement" or a "culture of learning" on campuses.
Üldjuhul on hindamiskultuur õpetamisele orienteeritud, mis hõlmab endas formaalset hindamist kõrgkoolis. Hindamine võib olla lihtne, efektiivne, praktiline ja lihtsasti mõistetav. Samuti ei ole hindamine suunatud ainult ühele indiviidile – pigem on see suunatud kõigile, kes on hindamisest mõjutatud. Oluline on, et hindamiskultuuris ei jääks arusaamatuks tegevuse mõte ning see, mida õppija sellest saab. (William, 2006.)
Hindamiskultuuride erinevaid definitsioone analüüsides nähtub, et valdavalt käsitletakse hindamiskultuuri tekkimise eeldusena ühiselt aktsepteeritud arusaama hindamise olemusest, selle oodatavatest tulemustest ning tulemuste rakendamisest. Haridusasutuste kontekstis viitavad hindamiskultuurist kõnelejad sellele, et see on mõjus, kuid sageli teadvustamata „jõud“, mis kujundab ülikooli liikmeskonna hindamisalaseid arusaamu ja praktikaid ning annab tooni sellele, kuidas hindamisest räägitakse, mõeldakse või kuidas seda praktiseeritakse (Fuller & Skidmore, 2014, viidanud Erdman, 2015). Ühes oma varasemas töös toob Fuller (2011, viidanud Erdman, 2015) välja, et hindamiskultuuris omaksvõetud arusaamad ja väärtused peegelduvad läbi hindajate poolt rakendatavate hindamismeetodite ehk teadmiste ja oskuste omandatuse tõendamise viiside (Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel …, 2009, viidanud Erdman, 2015).
Järgnevalt käsitleme põgusalt hindamiskultuuri haridusasutustes formaalhariduse näitel. Koolihariduse kontekstis on hindamiskultuuri defineeritud järgnevalt (ing. k) “a predominating attitudes and behaviours that characterize the functioning of an institution and support the assessment of student learning outcomes (Weiner, 2009). Lisaks on Weiner (2009, viidanud Erdman, 2015) defineerinud hindamiskultuuri läbi suhtumise prisma, väites, et hindamiskultuuris kajastub ülikooli liikmeskonna suhtumine sellest, mil määral peaks ülikool toetama õppijate õpiväljundite saavutamist. Tema definitsiooni kohaselt on just õppimine põhjuseks, miks hindamistegevusi läbi viiakse. Hindamiskultuuri kujunemist mõjutavad nii indiviidi (identiteet, subjektsus jt) kui organisatsiooni põhised (organisatsioonikultuur, kogukond) ning ka organisatsiooni väliskeskkonnast (regulatsioonid, üldine kultuurikontekst) tulenevad tegurid.
Lihtne on öelda, et hindamiskultuur on olemas. Seda väidavad palju asutused, kuid selle juures on ka kindlad elemendid, mis aitavad mõista kas hindamiskultuur reaalselt institutsioonis eksisteerib. Hindamiskultuur on olemas, juhul kui instituudil on vähemalt mõned allpool toodud elementidest, kuid püüeldakse kõigi saavutamiseni. (Wiener, 2009) Elemendid hindamiskultuuris akadeemiliste üksuste näitel on:
- Selged õppe eesmärgid (clear general education goals);
- Ühiste mõistete kasutamine hindamises (common use of assessment-related terms);
- Kaasatus hindamisprogrammidesse (faculty ownership of assessment programmes);
- Jätkuv professionaalne areng (ongoing professional development);
- Hindamise julgustamine (administrative encouragement of assessment);
- Praktilised hindamisplaanid (practical assessment plans);
- Süsteemne hindamine (systematic assessment);
- Õppijate õppeväljundite seadmine kõikidele kursuste ja programmidele
- Ulatuslik/laiapõhjaline programm ülevaade (comprehensive program review);
- Hindamine kõrvaltegevustes (assessment of co-curricular activities);
- Instituudi üleüldise efektiivsuse hindamine (assessment of overall institutional effectiveness);
- Hindamisele suunatud infokeskkonnad (informational forums about assessment);
- Hindamise väljatoomine plaanides ja eelarves (inclusion of assessment in plans and budgets);
- Edusammude märkamine ja tunnustamine (celebration of successes);
- Vastutulelikkus uutele hindamisega seotud lähenemistele (responsiveness to proposals for new endeavors related to assessment). (Wiener, 2009)
Lisaks eelpoolnimetatule on palju teisigi tegureid, mis mõjutavad hindamiskultuuri olemust ja teket ning mille abil saab hinnata institutsioonis tekkinud või olevat hindamiskultuuri. Mõned suuremad mõjurid seejuures on prokrastineerimine (kohustuste irratsionaalne edasilükkamine, mida esineb ka insituutides), ettevalmistus ning praktika. Need mõjurid sõltuvad suurel määral hindamisse kaasatud inimestest (Wiener, 2009). Öeldakse, et hindamiskultuur esineb peamiselt organisatsioonides/ettevõttetes/institutsioonides, kus soovitakse teada ja hinnata oma tegevuse tulemusi ja näha nende mõju oma sihtrühmale (nt kooli puhul mõju õppijatele). Oluline on meeles pidada, et tulemusi tuleks kasutada võrdselt nii organisatsiooni kui õppijate õppetulemuste arendamiseks (Creating a Culture of Assessment, s.a.). Samuti on oluline rõhutada, et ülikoolide üleselt ei ole võimalik rääkida ühtsest hindamiskultuurist, sest mistahes kultuur (sh hindamiskultuur) on oma olemuselt universaalne ja kontekstipõhine hindamisalaste tähenduste ning elementide kihistus, mis integreerib välismaailma eri aspektid omavahel ja organiseerib need toimivaks, süsteemseks tervikuks (Raud, 2013, viidanud Erdman, 2015).
Hindamiskultuurist kirjutavad autorid mõistavad õppimist toetavat hindamiskultuuri positiivse, mitmeid kasutegureid omava konstruktina. Uurimustega on leitud (Maki, 2010, viidanud Erdman, 2015), et õppimise toetamisele orienteeritud hindamiskultuur tõstab ülikoolis levivate hindamispraktikate kvaliteeti, pehmendab ülikooliväliste hindamisalaste uuenduste omaksvõttu ning vähendab hirme erinevate välishindamiste ees. Eelöeldule vastukaaluks edastavad mitmed autorid (Fuller & Skidmore, 2014, viidanud Erdman, 2015), et tulenevalt hindamiskultuuri temaatika vähesest uurimisulatusest ning õppimist toetavate hindamispraktikate vähesest rakendamisest kõrgharidusõppes, levib paljudes ülikoolides siiski veel õpetamiskeskne hindamiskultuur.
Kokkuvõtteks, hindamiskultuur on osa haridusasutuse tööst, kus selle moodustavad hoiakud ja instituudi töökultuur, mis määrab instituudi olemuse ning toetab õppijate õppetulemuste hindamist. Võib öelda, et hindamine on üks organisatsioonikultuuri osadest ning selle olekut saab omakorda hinnata/määratelda konkreetsete tegurite abil, mille parendamise ja edendamise poole iga hindamiskultuuri omav organisatsioon püüdleb. Haridusasutuses on hindamiskultuuri tekkel suur osa instituutide töötajatel, kes saavad rohujuuretasandil seda edendada (nt ühine arusaam terminitest) ning instituudil endal kes seda protsessi koordineerib ning eeldusi loob.
Olgugi, et hindamiskultuur on haridusasutustes juurdunud, on sellel ka mitu teist külge, mida vaadates hinnata hindamiskultuuri objektiivsust ja olemust.
Ühekülgne lähenemine hindamiskultuurile ja selle kasutamisele loob kasu asemel hoopis kahju, millest sünnivad mitmed arengukohad. Ameerika Ülikoolide Assotsiatsioon (2012) on toonud üheks näiteks selle, et peamiselt on kasutuses pigem üks väga jõuline lähenemine. Peamise hindamiskultuuri osana nähakse vajadust hinnata õppijate õppetulemusi, mis aga võivad kasutatavate hindamismeetodite tõttu muutuda õppijate mõistes “nurgakiviks” (capstone experience(1)) või mõjuda läbi “õiglase hindamise poliitika” (grading fairness policy(2)) negatiivselt algselt soovitule. Seega, peaks hindamiskultuur omama positiivsemat kuvandit ning toetama õppimis- või kaasamiskultuuri teket, mitte omama tähendust kui hindamine hindamise pärast. Hindamine on väärtuslik vaid siis, kui see toob esile ehedalt õppimist ja kaasamist. Selle vääriti kasutamisel kaob õppimisel roll ära. Küll aga on hindamiskultuuril hetkel kaks peamist pidepunkti, millest lähtutakse (American Universities Association, 2012). Need on:
- See põhineb tulemusel, mida saab hinnata vastavalt eelnevalt teada olevatele teguritest või kindlast oskustepagasist lähtuvalt (mis peab olema saavutatud) ning mida võrreldakse teiste institutsioonide ja/või programmidega(3)
- See keskendub peamiselt hindamiskultuuri loomisele, kui kaasamis- või õppekultuuri loomele(4)
Nimetatud pidepunktid annavad alguse mitmele probleemile, mis hindamiskultuuris esinevad ja mõjutavad seeläbi organisatsioonide tööd. Mõned neist on: ebamäärasus (vagueness), standratsus (standardization), Tööde jaoks õpetamine (teaching to the test) jm. (American Universities Association, 2012) Näitena võib tuua eksamite hindelise hindamise mis on kaasa toonud n-ö dimplomite haiguse, mis tähendab, et eksamite hea läbimisega tõmmatakse paralleele kõrge positsiooniga ühiskonnas. Eksamid sellises vormis on aga pigem teoreetilised kui praktilised, mis toovad omakorda kaasa languse kutseõppesse minekul – arvatakse, et kutseõpe on õppijatele, kes akadeemilises keskkonnas hakkama ei saa. (Stobart, 2008.)
Lõpetuseks, hindamiskultuuri loomisel on vajalik saada aru selle plaanitavast väljundist. Hindamisel ei ole kasu, kui püütakse hinnata küll õppetulemusi, aga hinnatavad ei ole panustanud õppimisse ja selle väärtustamisse. Oluline on teada, et hinnatavad peavad mõistma hindamise sisu, olemust ja eesmärki.
Hindamiskultuurile on omistatud mitmeid tulevikuväärtusi, mida on kirjeldanud Campbelli 1969. a. kirjutatud raamatu “Methods for an Experimenting Society” põhjal. Laias laastus on pandud kokku mitu väärust, mis hindamiskultuuril peaks üleldiselt olema, olenemata sellest, kas tegu on formaalhariduses toimuva hindamisega või mitte. Mõned tähelepanuväärsemad punktid hindamiskultuurist hõlmavad järgnevat:
- tulemustele suunatus ja innovaatilisus;
- laiapõhjalisus, kaasav ja ühetasandiline (st hierhariat ei eksisteeri);
- tagasihoidlik (humble), tõele suunatud ja edasivaatav (forward looking);
- eetiline. (An Evaluation Culture, 10.04.2016)
Mõned eelpooltoodust on vaid väike osa erinevatest hindamiskultuuri väärtustest, mis loovad terviku ning millest lähtuvalt saab hindamiskultuuri paremini disainida/luua. (An Evaluation Culture, 10.04.2016)
(1) Capstone experience. Kogemus, kus eeldatakse, et õppijad kasutavad oma senist teadmist uute seoste loomiseks ja kriitiliseks mõtlemiseks (Wagenaar, 1993, viidanud Murphy, s.a.)
(2) Graiding Fairness Policy. Teha kindlaks, et hindamine annab edasi tõelist ja vajalikku informatsiooni hinnatavate asjade kohta. (American Universities Association, s.a.)
(3) Its insistence on "evidence ... that can be assessed against an externally informed or benchmarked level of achievement, or compared with those of other institutions and programs."(1)
(4) Its focus on creating a "culture of assessment," rather than on creating a "culture of engagement" or a "culture of learning" on campuses.