hindaja rollid, positsioonid, vastutus ja eetika
Sarnaselt hindamise mõistele pole ka hindaja mõistele ühte kindlat definitsiooni, vaid erinevad teoreetikud on sellele leidnud erinevaid lähenemisi.
Hindaja rollid, positsioonid, vastutus ja eetika on olulised osad, mis mõjutavad hindaja tööd tervikuna. Smith (viidanud Luo, 2010) on seda defineerinud järgnevalt “those underlying concerns, problems, or choices that continually resurface in different guises throughout our evaluation work.” Oluline on märgata neid osi tervikuna, kuna see võib edendada paremat arusaamist hindamisest kui protsessist.
Hindaja rollid. Hindaja rollid sõltuvad suuresti kontekstist, kus hindaja töötab. Erinevatele uuringutele tuginedes saab hindamist kasutada mitmel erineval tasandil, alustades õppimise hindamisest ja lõpetades mõne programmi/projekti kvaliteedikontrolliga. Seega, hindajal võivad olla rollid „kohtunik“ (judge), „tehniline spetsialist/järelvaataja“ (tehnical specialist). (Wiltz, 2005). Lisaks on Scriven (viidanud Luo, 2010) kirjeldanud hindajat kui „kohtunikku“, kelle hidamise tulemuseks on omapoolne kokkuvõtte (summative judgement).
Samuti on hindajale antud rolle, kui kriitiline sõber, dialoogi suunaja (dialogue foster), reflekteerija, inimene kes annab hinnangu jm. Rollide erinevus tuleb tugevalt esile formaalhariduses ja selle hindamisprotsessis kuna mitteformaalses hariduses võivad kasutatavad meetodid, õpetamine ja õppimine toimuda ebareeglipäraselt. Schwandt (viidanud Wiltz, 2005) on kirjeldanud, et hindaja käitumist ja rollid selles sõltuvad iga hindaja isiklikust identiteedist – suhted teistega või käitumine millal ta „teenust osutab“ (hindab). Samuti on rollid hindamises erinevad nii mitteformaalses- kui formaalses õppes kuna mitteformaalses õppes on tihtipeale inimestevahelised suhted lähemad ning rollidele viidatakse kui sõber, partner, kolleeg. (Wiltz, 2005) Lisaks võib neid rolle olla veelgi, alustades „programmi fasilitaatorist/programme facilitator”(1), metoodikust/methodologist”(2) või „koolitajast/educator”(3), kuid rollid ei ole kunagi ühesed terve hindamisprotsessi vältel. Hindaja tavaliselt vahetab rolle olenevalt hindamise faasidest, millega ta sel hetkel kokku puutub, e.g. an evaluator can be a judge during the phase of selecting criteria of merit, a methodologist when collecting data, a program facilitator during the program implementation, and an educator during the results dissemination. The roles an evaluator takes during an evaluation reflect his or her beliefs in other fundamental issues such as theories, values, methods, practice and use, etc. (Luo, 2010)
Formaalhariduses töötav hindaja peab olema ühtaegu teadlik õppija personaalsetest oskustest ning oma rollidest kogu hindamisprotsessi vältel. Hindajana on seega oluline mõista, kes sa oled, mida sa tead ning mida on vaja juurde õppida. Üheks keskseks oskuseks seejuures on kujundada turvaline keskkond õppija jaoks. Hea hindaja toetub oma töös usaldusväärsetele meetoditele, mida kohandab vastavalt sihtrühmale. Oluline on, et hindaja ei kujundaks õppijaid selliseks nagu ta näha sooviks, vaid säilitab õppijate enda olemuse. Hea hindaja tunnusjooneks on omada erinevaid oskusi (Goodyear, Jewiss, Usinger, Barela, 2014). Rollikäitumises tuleks lähtuda eelpoolnimetatule lisaks moraalsetest printsiipidest, milleks on: õigsus (õiglus ja võrdsus); heatahtlikkus ja inimeste respekteerimine (hinnatavaid nähakse kui autonoomseid). (Goodyear jt, 2014).
Hindaja kindlaid rolle on võimatu defineerida, mistõttu ei saa selles vallas olla õigeid ja valesid vastuseid. Küll aga on oluline erinevaid rolle teada ja märgata, sest see saab tuua kasu klientidele (kes kasutavad hindamise teenust), hindajatele ja hindamisele tervikuna. Hindajad saavad seejuures õppida ja kasutada erinevaid lähenemisi oma töös hindajana. Võib öelda, et hindaja rollid on defineeritud läbi tegevuste, mida ta teeb, seega need ei ole iseseisvad (self-claimed). Nt klientide jaoks, kes hindamise teenust kasutavad, aitab see leida hindajat, kes kõige paremini selle tööga nende jaoks toime tuleb. (Luo, 2010)
Kokkuvõtteks, hindajal on oma taust, mis mõjutab tema rolle hindajana kuna need on seoses hindaja oma teadmiste ja varasemate kogemustega. Mitmed teooriad ja uuringud defineerivad hindaja rolle väga mitmetest vaatenurkadest ja tegevustest lähtuvalt. Tegelikkuses on rollid segatud ning hindaja kasutab erinevaid rolle erinevates hindamisprotsessi osades, millest üks näide on toodud ka ülal. Oluline on märgata ja teada erinevaid rolle, kuna see aitab kohaldada erinevaid vaatenurki hindajate jaoks, aitab leida sobivaimat hindajat klientidele ja märgata erinevaid etappe ja seal olevaid rolle hindamisprotsessi vältel.
Hindaja positsioonid sõltuvad tööst, mida ta hindab. Kean on viidanud sellele, et hindajaid nähakse haridusteemade hindamisel pigem subjektiivsetena, kui objektiivsete hindajatena. Mõned positsioonid, kus hindaja seisab vastandavad endas „objektiivset“ vs „erapooletu“ olekut, mida on oluline mõista. Nimistu osadest positsioonid, mis esitavad väljakutse hindaja objektiivsusele on järgnevad:
Mõjuga seotud kompromissid olukorras, kus hindajal on suuremad ootused tulemusele (Kean 1981):Organisatsiooniline kompromiss (hindajal kujuneb sünergia organisatsiooniga, kus hindamine esineb);
Kujunenud on arusaam, et hindaja vastutus on olla kvalitatiivne või vähemalt püüelda selleni. Hindaja peaks käituma kui koolitaja/õpetaja, kes aitab programmijuhtidel ja osalejatel mõista hindamisprotsessi ning kasutada seda nende enda õppimises. Samuti on oluline märkida, et hindaja vastutab oma enese tehtud töö eest, nad peavad olema pidevad õppijad ka ise ning täitma lünki (put pieces together) kui nad hindavad kellegi tööd. Kvalitatiivse hindajana ei saa ainueesmärk olla hindamiskriteeriumite täitmine, vaid panustama peaks ka inimeste arengusse (kes on hindamisse kaasatud) või programmide/projekti edendamisse niiet tekiks lisandväärtus tehtud tööle. Lisaks peaks hindaja püüdlema selleni, et ta ka isiklikul tasandil käituks vastavalt elukutse printsiipidele ja andmete põhistele uuringutele, oleks asjatundlik, tagaks aususe ja eetilisuse kogu hindamise protsessi vältel, oleks tundlik huvide mitmekesisuse vastu ja väärtustaks seda, mis võib olla seotud üldsuse ja avaliku heaoluga. (Goodyear jt, 2014)
Hindaja tegevust arvestades on üheks oluliseks osaks ka hindaja enda usaldusväärsus ja valiidsus. Põhjendusi soovitakse legitimeerida, rõhutades läbiviidud hindamise vastavust teaduslikkuse kriteeriumile. Hindamine on keeruline protsess, mille läbiviimisel tuleks kasuks teaduslik ettevalmistus. Paljudel õpetajatel on ettevalmistus teadustööks tänu saadud haridusele olemas. (Furman & Ahola 1992). Mõne teoreetiku puhul peaksid kõik inimesed, kes on seotud õppimise hindamisega läbima vastava koolituse ja ametialase täiendõppe vastavalt nende tööülesannetele, et mõista seal olevaid enda rolle, vastustust jm. (Fiddler jt, 2006, 14)
Isiklikul tasandil on hindaja vastutusega kooskõlas tema olulisemad kompetentsid (Goodyear jt, 2014):
Seega, on vajalik, et hindajad mõeldes on vastutusele hindamise käigus reflekteeriksid ja teavustaksid oma tausta, kogemusi, oskusi, rolli, perspektiive ning väärtusi; nende olemus saab osaks hindamise kontekstist (Goodyear jt, 2014).
Hindamisprotsessi vältel on oluline, et hindaja juhinduks oma konkreetsest eetikast, mis hõlmab erinevaid põhimõtteid ning millest lähtuvalt hindaja teeb oma otsuseid. (Goodyear jt, 2014). Morris on öelnud, et sõna „eetika“ hõlmab vähemalt kolme erinevat tähendust, mis on moraalne käitumine, väljatöötatud käitumispõhimõtted, elukutse ja indiviidide enda väärtushinnangud, uskumused jm (Morris, 2011).
Eetika teooria tundmine aitab reflekteerida hindaja tegevuste taga peituvaid otsuseid. Samas tuleb silmas pidada, et teooriad on alati abstraktsed ja otsused tuleb alati teha olukorrast/situatsioonist lähtuvalt. Teooria lõikes eristuvad 2 suuremat põhimõtete kogu:
Hindaja eetika algab eelkõige hindaja enda definieerimisest – tema oma väärtused/väärtushinnangud, isiksus, töö kvaliteet ja programm/õpitu mida ta hindab. Teooriad on läbivalt abstraktsed, seega nende interpretatsioon ja hilisem kasutamine määravad lõplikud eetilised lähenemised hindaja töös. Üleüldine eetilisuse kitsaskoht on see, et kõik mida eetikast teatakse baseerub suuresti hindajate enda eneserefleksioonil, seega on see teemavaldkond subjektiivne ja n-ö lõpetamata. (Morris, 2011) Paremaks arusaamiseks on AEA (American Evalution Association) toonud välja eetilisuse juhtpõhimõtted: hindaja teostab süstemaatilist, andmete põhjal uurimust; tagab nõuetele vastavat ja kompetentset teostust sidusgruppidele; näitab välja ausust ja eetilisust; respekteerib inimese turvalisuse ja eneseväärikuse ning võtab arvesse avalikkuse huvide ja väärtuste mitmekesisuse. Samas on hindajatel vaja pidada meeles, et igat põhimõtet tuleb kasutada, rakendada ja kohandada vastavalt olukorrale ja situatsioonile arvestades seejuures inimestega kes on kaasatud hindamisprotsessi, nende suhetega hindajaga ja inimeste oma arusaamadega (Goodyear jt 2014).
Samuti tuuakse eetika juures välja vajadus mõelda lisaks hindajatele ka inimeste (kes on hindamisest mõjutatud) moraalsele sõltumatusele (Noddings, viidanud Goodyear 2014) Otsuste eetilisuse ja kompetentsuse tagamiseks on vajalik hindajal sätestada oma moraalne positsioon, mis tähendab seda, et igal hindamisel peab olema eesmärk parandamaks mõnd sotsiaalset tegurit (Rossmann & Rallis, 2003), veel täpsemalt parandada kindlaid eeskirju ja tegevusi kõikide heaolu parandamiseks (Weiss, 1988). Moraalsete printsiipide eesmärk on reguleerida interaktsiooni inimeste vahel. Hindamine on sotsiaalne tegevus, mis on oma olemuselt juba interaktiivne ja dialoogil põhinev. Hindaja kaasab peegeldavat arutluskäiku, mis on aluseks igaks usaldusväärseks hindamiseks. Peegeldav (refleksiivne) arutluskäik on mitmetahuline ja korduv, liikudes edasi ja tagasi erinevate detailide vahel - hindaja küsimused; osalejate teadmised ja hindaja tõlgendused teadmiste osas. Hindaja peab pidevalt küsima endalt: Kas see on õiglane? Mis on võimalikud tagajärjed mu tegevusele? Milliseid kahjusi ma võin osalejale tekitada? Kas osalejad saavad sellest mingil määralgi kasu? Kas ma lähtun oma moraalsetest printsiipidest? (Barela, Goodyear, Jewiss, & Usinger, 2014.)
Eetilised dilemmad võivad esineda juhul, kui kvalitatiivsest hindamisest osasaajatel tekivad konfliktsed normid praktikaga. Hindajad peavad arvestama nii iseenda, kui ka sidusrühmade/huvigruppide ja teiste programmiga seotute eetiliste väljavaadetega. Seejuures rõhutavad
Goodyear jt (2014, 213-214), et eetilised väljakutsed võivad esile kerkida siis, kui kvalitatiivsed hindajad uutuvad kokku järgmiste väljakutsetega:
Erinevatele eetilistele lähenemistele on kirjeldatud hoolivuse eetikat kui alternatiivset perspektiivi, mis võimaldab potensiaalselt jõulist ning praktilist viisi, kuidas rakendada moraalseid ning eetilisi aspekte hindamisprotsessis. Hoolivus tõendab, et moraalsuse põhi peab olema olema suhe ise. (Goodyear jt, 2014).
Lõpetuseks, eetikaalaseid teooriad on loodud, kuid neid pole piisavalt. Enamik uurimustest põhineb n-ö päriselujuhtumitel millega hindajad on kokku puutunud ja seega on uurimused mõjutatud konkreetselt hindajapoolsetest tegevustest ja käitumisest nende juhtumite lahendamisel. Uuringud peegeldavad seda kuidas hindajad näevad ja on hinnanud neid juhtumeid. Sellel valdkonnal on suur potentsiaal „kasvamiseks“ ja arenguks. (Morris, 2011)
(1) (Stake). Person who works with stakeholders and helps them to find ideas. (Luo, 2010)
(2) (Campell). To have rigorous experiment design that yields strong causal inferences. (Luo, 2010)
(3) (Wholey). Person whose role is to infuse to useful information to the people using evaluation. (Luo, 2010)
Hindaja rollid, positsioonid, vastutus ja eetika on olulised osad, mis mõjutavad hindaja tööd tervikuna. Smith (viidanud Luo, 2010) on seda defineerinud järgnevalt “those underlying concerns, problems, or choices that continually resurface in different guises throughout our evaluation work.” Oluline on märgata neid osi tervikuna, kuna see võib edendada paremat arusaamist hindamisest kui protsessist.
Hindaja rollid. Hindaja rollid sõltuvad suuresti kontekstist, kus hindaja töötab. Erinevatele uuringutele tuginedes saab hindamist kasutada mitmel erineval tasandil, alustades õppimise hindamisest ja lõpetades mõne programmi/projekti kvaliteedikontrolliga. Seega, hindajal võivad olla rollid „kohtunik“ (judge), „tehniline spetsialist/järelvaataja“ (tehnical specialist). (Wiltz, 2005). Lisaks on Scriven (viidanud Luo, 2010) kirjeldanud hindajat kui „kohtunikku“, kelle hidamise tulemuseks on omapoolne kokkuvõtte (summative judgement).
Samuti on hindajale antud rolle, kui kriitiline sõber, dialoogi suunaja (dialogue foster), reflekteerija, inimene kes annab hinnangu jm. Rollide erinevus tuleb tugevalt esile formaalhariduses ja selle hindamisprotsessis kuna mitteformaalses hariduses võivad kasutatavad meetodid, õpetamine ja õppimine toimuda ebareeglipäraselt. Schwandt (viidanud Wiltz, 2005) on kirjeldanud, et hindaja käitumist ja rollid selles sõltuvad iga hindaja isiklikust identiteedist – suhted teistega või käitumine millal ta „teenust osutab“ (hindab). Samuti on rollid hindamises erinevad nii mitteformaalses- kui formaalses õppes kuna mitteformaalses õppes on tihtipeale inimestevahelised suhted lähemad ning rollidele viidatakse kui sõber, partner, kolleeg. (Wiltz, 2005) Lisaks võib neid rolle olla veelgi, alustades „programmi fasilitaatorist/programme facilitator”(1), metoodikust/methodologist”(2) või „koolitajast/educator”(3), kuid rollid ei ole kunagi ühesed terve hindamisprotsessi vältel. Hindaja tavaliselt vahetab rolle olenevalt hindamise faasidest, millega ta sel hetkel kokku puutub, e.g. an evaluator can be a judge during the phase of selecting criteria of merit, a methodologist when collecting data, a program facilitator during the program implementation, and an educator during the results dissemination. The roles an evaluator takes during an evaluation reflect his or her beliefs in other fundamental issues such as theories, values, methods, practice and use, etc. (Luo, 2010)
Formaalhariduses töötav hindaja peab olema ühtaegu teadlik õppija personaalsetest oskustest ning oma rollidest kogu hindamisprotsessi vältel. Hindajana on seega oluline mõista, kes sa oled, mida sa tead ning mida on vaja juurde õppida. Üheks keskseks oskuseks seejuures on kujundada turvaline keskkond õppija jaoks. Hea hindaja toetub oma töös usaldusväärsetele meetoditele, mida kohandab vastavalt sihtrühmale. Oluline on, et hindaja ei kujundaks õppijaid selliseks nagu ta näha sooviks, vaid säilitab õppijate enda olemuse. Hea hindaja tunnusjooneks on omada erinevaid oskusi (Goodyear, Jewiss, Usinger, Barela, 2014). Rollikäitumises tuleks lähtuda eelpoolnimetatule lisaks moraalsetest printsiipidest, milleks on: õigsus (õiglus ja võrdsus); heatahtlikkus ja inimeste respekteerimine (hinnatavaid nähakse kui autonoomseid). (Goodyear jt, 2014).
Hindaja kindlaid rolle on võimatu defineerida, mistõttu ei saa selles vallas olla õigeid ja valesid vastuseid. Küll aga on oluline erinevaid rolle teada ja märgata, sest see saab tuua kasu klientidele (kes kasutavad hindamise teenust), hindajatele ja hindamisele tervikuna. Hindajad saavad seejuures õppida ja kasutada erinevaid lähenemisi oma töös hindajana. Võib öelda, et hindaja rollid on defineeritud läbi tegevuste, mida ta teeb, seega need ei ole iseseisvad (self-claimed). Nt klientide jaoks, kes hindamise teenust kasutavad, aitab see leida hindajat, kes kõige paremini selle tööga nende jaoks toime tuleb. (Luo, 2010)
Kokkuvõtteks, hindajal on oma taust, mis mõjutab tema rolle hindajana kuna need on seoses hindaja oma teadmiste ja varasemate kogemustega. Mitmed teooriad ja uuringud defineerivad hindaja rolle väga mitmetest vaatenurkadest ja tegevustest lähtuvalt. Tegelikkuses on rollid segatud ning hindaja kasutab erinevaid rolle erinevates hindamisprotsessi osades, millest üks näide on toodud ka ülal. Oluline on märgata ja teada erinevaid rolle, kuna see aitab kohaldada erinevaid vaatenurki hindajate jaoks, aitab leida sobivaimat hindajat klientidele ja märgata erinevaid etappe ja seal olevaid rolle hindamisprotsessi vältel.
Hindaja positsioonid sõltuvad tööst, mida ta hindab. Kean on viidanud sellele, et hindajaid nähakse haridusteemade hindamisel pigem subjektiivsetena, kui objektiivsete hindajatena. Mõned positsioonid, kus hindaja seisab vastandavad endas „objektiivset“ vs „erapooletu“ olekut, mida on oluline mõista. Nimistu osadest positsioonid, mis esitavad väljakutse hindaja objektiivsusele on järgnevad:
Mõjuga seotud kompromissid olukorras, kus hindajal on suuremad ootused tulemusele (Kean 1981):Organisatsiooniline kompromiss (hindajal kujuneb sünergia organisatsiooniga, kus hindamine esineb);
- Faktidele tuginev kompromiss (hindajal palutakse muuta fakte/informatsiooni);
- Eelarveline kompromiss (hindaja tulu tuleb hinnatavast tööst);
- Filosoofiline kompromiss (hindaja on palutud objektiivselt hindama projekti sisu/olemust, millega tema arusaamad tugevalt ühtivad);
- Poliitiline kompromiss (hindaja näeb kahjutegurit mõnele sidusgrupile, mida projekt kaasab).
Kujunenud on arusaam, et hindaja vastutus on olla kvalitatiivne või vähemalt püüelda selleni. Hindaja peaks käituma kui koolitaja/õpetaja, kes aitab programmijuhtidel ja osalejatel mõista hindamisprotsessi ning kasutada seda nende enda õppimises. Samuti on oluline märkida, et hindaja vastutab oma enese tehtud töö eest, nad peavad olema pidevad õppijad ka ise ning täitma lünki (put pieces together) kui nad hindavad kellegi tööd. Kvalitatiivse hindajana ei saa ainueesmärk olla hindamiskriteeriumite täitmine, vaid panustama peaks ka inimeste arengusse (kes on hindamisse kaasatud) või programmide/projekti edendamisse niiet tekiks lisandväärtus tehtud tööle. Lisaks peaks hindaja püüdlema selleni, et ta ka isiklikul tasandil käituks vastavalt elukutse printsiipidele ja andmete põhistele uuringutele, oleks asjatundlik, tagaks aususe ja eetilisuse kogu hindamise protsessi vältel, oleks tundlik huvide mitmekesisuse vastu ja väärtustaks seda, mis võib olla seotud üldsuse ja avaliku heaoluga. (Goodyear jt, 2014)
Hindaja tegevust arvestades on üheks oluliseks osaks ka hindaja enda usaldusväärsus ja valiidsus. Põhjendusi soovitakse legitimeerida, rõhutades läbiviidud hindamise vastavust teaduslikkuse kriteeriumile. Hindamine on keeruline protsess, mille läbiviimisel tuleks kasuks teaduslik ettevalmistus. Paljudel õpetajatel on ettevalmistus teadustööks tänu saadud haridusele olemas. (Furman & Ahola 1992). Mõne teoreetiku puhul peaksid kõik inimesed, kes on seotud õppimise hindamisega läbima vastava koolituse ja ametialase täiendõppe vastavalt nende tööülesannetele, et mõista seal olevaid enda rolle, vastustust jm. (Fiddler jt, 2006, 14)
Isiklikul tasandil on hindaja vastutusega kooskõlas tema olulisemad kompetentsid (Goodyear jt, 2014):
- Professionaalne pädevus – eetiline/reflekteeriv ja laiendav/edendav professionaalsus – aus olemine ning terviklikkuse välja näitamine, profesioonaalsete standarite kasutamine, personaalse tegevuse reflekteerimine, teadmiste jätkuv arendamine, konstruktiivne panustamine oma erialasse laiemalt jne.
- Tehniline pädevus – sobiva metodoloogia kasutamine – arenguliste küsimuste raamistamine, sobivate konstruktsioonide ning meetodite kasutamine, info kogumine ning analüüsimine, andmete usaldusväärsuse tagamine, tulemuste raporteerimine, tõenditel põhinevate järelduste tegemine jne.
- Situatiivne pädevus – konteksti arvesse võtmine ning olukorra analüüsimine – tegelemine sidusrühmade ning klientidega, hindamisprotsessi unikaalsuse austamine, selle keskkonna ning normide analüüsimine, poliitiliste kaalutluste ning muude konfliktide lahendamine, organisatsioonisisestele muutustele keskendumine jne.
- Juhtimispädevus – projektide oskuslik juhtimine – ametlike kokkulepete tarvis ettepanekute tegemine ja nende viimistlemine, õigeaegne projektide planeerimine ning läbiviimine, nõuetekohane klientidega suhtlemine, ressursside vajaduse koordineerimine, järelvalve võtmine ning tõhusa koostöö tagamine.
- Inimsuhetega seotud pädevus – efektiivne ning austav suhtlus – inimeste oskuste (verbaalsete ning mitteverbaalsete) konstruktiivne kasutamine nagu näiteks selge väljendusviis, kuulamine, et mõista, läbirääkimiste pidamine ning vastastikuste probleemide lahendamine, koostöö hõlbustamine, osalemine kultuuriliselt pädeval viisil jne.
Seega, on vajalik, et hindajad mõeldes on vastutusele hindamise käigus reflekteeriksid ja teavustaksid oma tausta, kogemusi, oskusi, rolli, perspektiive ning väärtusi; nende olemus saab osaks hindamise kontekstist (Goodyear jt, 2014).
Hindamisprotsessi vältel on oluline, et hindaja juhinduks oma konkreetsest eetikast, mis hõlmab erinevaid põhimõtteid ning millest lähtuvalt hindaja teeb oma otsuseid. (Goodyear jt, 2014). Morris on öelnud, et sõna „eetika“ hõlmab vähemalt kolme erinevat tähendust, mis on moraalne käitumine, väljatöötatud käitumispõhimõtted, elukutse ja indiviidide enda väärtushinnangud, uskumused jm (Morris, 2011).
Eetika teooria tundmine aitab reflekteerida hindaja tegevuste taga peituvaid otsuseid. Samas tuleb silmas pidada, et teooriad on alati abstraktsed ja otsused tuleb alati teha olukorrast/situatsioonist lähtuvalt. Teooria lõikes eristuvad 2 suuremat põhimõtete kogu:
- Consequentalist ethical theories
- Non-consequentialist ethical theories
Hindaja eetika algab eelkõige hindaja enda definieerimisest – tema oma väärtused/väärtushinnangud, isiksus, töö kvaliteet ja programm/õpitu mida ta hindab. Teooriad on läbivalt abstraktsed, seega nende interpretatsioon ja hilisem kasutamine määravad lõplikud eetilised lähenemised hindaja töös. Üleüldine eetilisuse kitsaskoht on see, et kõik mida eetikast teatakse baseerub suuresti hindajate enda eneserefleksioonil, seega on see teemavaldkond subjektiivne ja n-ö lõpetamata. (Morris, 2011) Paremaks arusaamiseks on AEA (American Evalution Association) toonud välja eetilisuse juhtpõhimõtted: hindaja teostab süstemaatilist, andmete põhjal uurimust; tagab nõuetele vastavat ja kompetentset teostust sidusgruppidele; näitab välja ausust ja eetilisust; respekteerib inimese turvalisuse ja eneseväärikuse ning võtab arvesse avalikkuse huvide ja väärtuste mitmekesisuse. Samas on hindajatel vaja pidada meeles, et igat põhimõtet tuleb kasutada, rakendada ja kohandada vastavalt olukorrale ja situatsioonile arvestades seejuures inimestega kes on kaasatud hindamisprotsessi, nende suhetega hindajaga ja inimeste oma arusaamadega (Goodyear jt 2014).
Samuti tuuakse eetika juures välja vajadus mõelda lisaks hindajatele ka inimeste (kes on hindamisest mõjutatud) moraalsele sõltumatusele (Noddings, viidanud Goodyear 2014) Otsuste eetilisuse ja kompetentsuse tagamiseks on vajalik hindajal sätestada oma moraalne positsioon, mis tähendab seda, et igal hindamisel peab olema eesmärk parandamaks mõnd sotsiaalset tegurit (Rossmann & Rallis, 2003), veel täpsemalt parandada kindlaid eeskirju ja tegevusi kõikide heaolu parandamiseks (Weiss, 1988). Moraalsete printsiipide eesmärk on reguleerida interaktsiooni inimeste vahel. Hindamine on sotsiaalne tegevus, mis on oma olemuselt juba interaktiivne ja dialoogil põhinev. Hindaja kaasab peegeldavat arutluskäiku, mis on aluseks igaks usaldusväärseks hindamiseks. Peegeldav (refleksiivne) arutluskäik on mitmetahuline ja korduv, liikudes edasi ja tagasi erinevate detailide vahel - hindaja küsimused; osalejate teadmised ja hindaja tõlgendused teadmiste osas. Hindaja peab pidevalt küsima endalt: Kas see on õiglane? Mis on võimalikud tagajärjed mu tegevusele? Milliseid kahjusi ma võin osalejale tekitada? Kas osalejad saavad sellest mingil määralgi kasu? Kas ma lähtun oma moraalsetest printsiipidest? (Barela, Goodyear, Jewiss, & Usinger, 2014.)
Eetilised dilemmad võivad esineda juhul, kui kvalitatiivsest hindamisest osasaajatel tekivad konfliktsed normid praktikaga. Hindajad peavad arvestama nii iseenda, kui ka sidusrühmade/huvigruppide ja teiste programmiga seotute eetiliste väljavaadetega. Seejuures rõhutavad
Goodyear jt (2014, 213-214), et eetilised väljakutsed võivad esile kerkida siis, kui kvalitatiivsed hindajad uutuvad kokku järgmiste väljakutsetega:
- Hindamiskonteksti loomine
- Muudavad oma rollide arvu/osakaalu
- Programmis osalejate kaasatus
- Projekti eesmärkide, kasu ning riskide (välja)selgitamine
- Silmitsi seismine sidusrühmade metoodiliste teadmiste vähesusega
- Osaleja hääle esindamine
- Programmist osavõtjatega ja perifeersete osalejatega suhete säilitamine
Erinevatele eetilistele lähenemistele on kirjeldatud hoolivuse eetikat kui alternatiivset perspektiivi, mis võimaldab potensiaalselt jõulist ning praktilist viisi, kuidas rakendada moraalseid ning eetilisi aspekte hindamisprotsessis. Hoolivus tõendab, et moraalsuse põhi peab olema olema suhe ise. (Goodyear jt, 2014).
Lõpetuseks, eetikaalaseid teooriad on loodud, kuid neid pole piisavalt. Enamik uurimustest põhineb n-ö päriselujuhtumitel millega hindajad on kokku puutunud ja seega on uurimused mõjutatud konkreetselt hindajapoolsetest tegevustest ja käitumisest nende juhtumite lahendamisel. Uuringud peegeldavad seda kuidas hindajad näevad ja on hinnanud neid juhtumeid. Sellel valdkonnal on suur potentsiaal „kasvamiseks“ ja arenguks. (Morris, 2011)
(1) (Stake). Person who works with stakeholders and helps them to find ideas. (Luo, 2010)
(2) (Campell). To have rigorous experiment design that yields strong causal inferences. (Luo, 2010)
(3) (Wholey). Person whose role is to infuse to useful information to the people using evaluation. (Luo, 2010)