hindamismudeli teooria
Hindamismudel (assessment model, rubric) on õppejõu/õpetaja ja õppija koostöö tulemusena koostatud hinnangute skeem. Hindamismudel on võimas vahend jagamaks õppijatele õppejõu/õpetaja ootusi õpitulemustele ja õpiväljundite kvaliteedile. Kui hindamismudel on loodud põhifookusega õppija õpitulemusele, on see objektiivne vahend õppija omandatud teadmiste-oskuste hindamiseks. Hindamismudelit defineeritakse kui “kindlaks määratud sihtgrupile kohaldatav sooritusstandard”. (Talvik, 2006.)
Hindamismudeli ühel pool on kriteeriumid, mida õppejõud/õpetaja ja õppija loevad antud tegevuse ja/või produkti juures kõige olulisemaks, hindepallid või sõnalised tasemed, mida kasutatakse loetletud kriteeriumide hindamiseks. Lisaks võib olla iga kriteeriumi juures kirjas, kui suure kaaluga vastavat kriteeriumi arvestatakse. (Niggulis, 2007.) Hindamismudelid on oma olemuselt avatud ehk õpilastele teada ning avatud täiendustele ja muutustele. Selle tõttu võib hindamismudelit pidada kujundava hindamismeetodi õppevahendiks, mis arendab õpilastes oskust mõelda ja arutleda kõrgematel tasanditel.(Goodrich Andrade, 2000; viidanud Talv, 2016.)
Kujundava hindamise ja hindamismudelite puhul on oluline, et õppija teaks, millist tööd või sooritust temalt oodatakse. Hindamismudelis kirjeldatakse soorituse erinevate aspektide erinevaid tasemeid, tänu millele on võimalik erapooletult hinnata saavutatud ja edasist tähelepanu nõudvaid eesmärke. (Talv, 2016.)
Toetudes erinevatele allikatele rõhutab Niggulis (2007), et hindamismudelid aitavad määrata töö kvaliteeti, aitavad õppijatel otsustada nii enda ja kui ka kaaslaste töö taseme üle, hoiavad kokku õppejõu/õpetaja aega hindamisel, sobivad kasutamiseks erineva ettevalmistustasemega õppijate puhul ning neid on lihtne selgitada ja kasutada. Hoolikalt koostatud hindamismudel võimaldab erapooletult hinnata õppimise ja/või arengu tulemusi. Hindamismudelid aitavad motiveerida õppijaid läbi hindamise, kuna õppijatele antakse täpselt teada, mida neilt oodatakse ning tagatakse, et tema saavutusi ning hinnanguid tunnustatakse. Seeläbi tunnevad õppijad end hindamisprotsessi väärtuslike liikmetena. Hindamismudelid arendavad õppijate kriitilist mõtlemist, on seotud autentsete õppeülesannetega, õpetavad õppijaid ennast ja oma kaaslase tööd hindama ning annavad tagasisidet tehtud tööst nii õppijatele kui ka õpetajale.
Goodrich Andrade (2014) toob esile peamised põhjused, miks hindamismudelite loomine ja rakendamine on kasulik nii õppejõule/õpetajale kui õppijaile:
Semidor (2011) toob esile, et hindamismudeli koostamise ja kasutamise eesmärgiks on aidata õppijal mõista, mida temalt oodatakse, mida peab teadma ning millised on tugevama ja nõrgema töö tunnused. Hindamismudeli kasutamine peab olema järjekindel - nagu iga uus asi, nõuab seegi harjumist ega tulemused pruugi kohe parandega. Kui hindamisel kasutatakse hindamismudelit, siis tugineb tagasiside sellelsamal mudelil. Kui õppijad mõistavad, et hindamismudel on eelkõige nende arengu toetamiseks, mitte juhend õppejõule tööde hindamiseks, võivad osad ka vahetuda: õppijad loovad hindamismudeli ise ja see kooskõlastatakse õppejõuga. Mõistlik on hindamisülesannet korraldada rühmatööna, siis saavad õppijad omavahel mudeli erinevate kriteeriumide ja hinnatavate tööde üle arutleda. Kindlasti tuleb anda võimalus suures grupis oma arvamust avaldada ja julgustada õppijaid üksteise töid hindama. See protsess toetab mudeli mõistmist ja aitab luua ettekujutust sellest, missugust õpitulemust oodatakse. Taoline tegevus aitab õppijatel arendada ka enesehindamisoskust.
Niggulis (2007) toob esile olulisemad asjaolud, millega peab arvestama hindamismudelite loomisel ja rakendamisel:
Talv (2016) sõnul liigitatakse hindamismudeleid terviklikeks ehk holistilisteks (holistic) ja eritlevateks ehk analüütilisteks (analytic). Suurim erinevus nende kahe vahel seisneb tulemuse fookuses - holistilise hindamismudeli puhul on põhirõhk asetatud lõpptulemuse hindamisele ning analüütilise hindamismudeli puhul vaadeldakse soorituse kogu protsessi ja hinnatakse tööd või tegevust ka osade lõikes. Holistiline hindamismudel keskendub õppija soorituse tervikhindamisele ega too selles välja osategurite kaalu ja kvaliteete. Erinevalt holistilisest hindamismudelist vaadeldakse analüütilises hindamismudelis ülesande kõiki komponente eraldi, misjärel liidetakse kokku kõik osahinnangud, et saada tööle lõpphinnang. (Talv, 2016.)
Analüütilisel hindamismudelil on sõnastatud üksikud kriteeriumid kõikidel tasemetel ning neid kriteeriume on võimalik eraldi hinnata. Analüütiline hindamismudel annab õppijatele täpsema ja põhjalikuma ülevaate, mida peab tegema, et saavutada soovitud taset. Holistilise hindamismudeli abil on õppijaid järjest raskem hinnata. Analüütilise hindamismudeli puhul näitavad tasemete kirjeldused õpilastele, milline peab olema nende sooritus erinevate tasemete korral iga kriteeriumi puhul eraldi. Analüütiline hindamismudel juhib rohkem tähelepanu õpilase tugevustele ja nõrkustele, aitab õpilastel aru saada, mis on antud ülesande puhul oluline, aitab õppida ning annab õpilastele ja õpetajale konkreetset tagasisidet. (Niggulis, 2007.)
Hindamismudeli ühel pool on kriteeriumid, mida õppejõud/õpetaja ja õppija loevad antud tegevuse ja/või produkti juures kõige olulisemaks, hindepallid või sõnalised tasemed, mida kasutatakse loetletud kriteeriumide hindamiseks. Lisaks võib olla iga kriteeriumi juures kirjas, kui suure kaaluga vastavat kriteeriumi arvestatakse. (Niggulis, 2007.) Hindamismudelid on oma olemuselt avatud ehk õpilastele teada ning avatud täiendustele ja muutustele. Selle tõttu võib hindamismudelit pidada kujundava hindamismeetodi õppevahendiks, mis arendab õpilastes oskust mõelda ja arutleda kõrgematel tasanditel.(Goodrich Andrade, 2000; viidanud Talv, 2016.)
Kujundava hindamise ja hindamismudelite puhul on oluline, et õppija teaks, millist tööd või sooritust temalt oodatakse. Hindamismudelis kirjeldatakse soorituse erinevate aspektide erinevaid tasemeid, tänu millele on võimalik erapooletult hinnata saavutatud ja edasist tähelepanu nõudvaid eesmärke. (Talv, 2016.)
Toetudes erinevatele allikatele rõhutab Niggulis (2007), et hindamismudelid aitavad määrata töö kvaliteeti, aitavad õppijatel otsustada nii enda ja kui ka kaaslaste töö taseme üle, hoiavad kokku õppejõu/õpetaja aega hindamisel, sobivad kasutamiseks erineva ettevalmistustasemega õppijate puhul ning neid on lihtne selgitada ja kasutada. Hoolikalt koostatud hindamismudel võimaldab erapooletult hinnata õppimise ja/või arengu tulemusi. Hindamismudelid aitavad motiveerida õppijaid läbi hindamise, kuna õppijatele antakse täpselt teada, mida neilt oodatakse ning tagatakse, et tema saavutusi ning hinnanguid tunnustatakse. Seeläbi tunnevad õppijad end hindamisprotsessi väärtuslike liikmetena. Hindamismudelid arendavad õppijate kriitilist mõtlemist, on seotud autentsete õppeülesannetega, õpetavad õppijaid ennast ja oma kaaslase tööd hindama ning annavad tagasisidet tehtud tööst nii õppijatele kui ka õpetajale.
Goodrich Andrade (2014) toob esile peamised põhjused, miks hindamismudelite loomine ja rakendamine on kasulik nii õppejõule/õpetajale kui õppijaile:
- Hindamismudelid on võimsad vahendid nii õpetamisel kui hindamisel. Hindamismudelid võivad parandada õppijate tulemusi, samuti aidata monitoorida õppeprotsessi käiku ja õppijate arengut, muutes õppejõudude/õpetajate ootusi selgemateks ja näidates õppijatele, kuidas neile ootustele vastata. Selle tulemusena paranevad märkimisväärselt õppijate tööd ning õpitulemuste kvaliteet. Hindamismudelite kasutamist saab põhjendada asjaoluga, et nende kasutamine aitab määratelda ja tagada õppija arengut.
- Õppijad muutuvad enesekriitilisemaks ja teadlikumaks enesehindamisest. Hindamismudelite rakendamine tõstab võimet objektiivselt hinnata nii enda kui kaasõppijate töid, oskust kriitiliselt mõelda ning tõstab ka vastutusvõimet enda õppimise ja arengu eest, mis on iseloomulik ennastjuhtivale õppijale.
- Ressursside mõistlik kasutamine - ehk tänu hindamismudelite kasutamisele on võimalik vähendada aega, mis õppejõul/õpetajal õppijate tööde (õpitulemuste) hindamiseks läheb. Kui põhifookus on enese- ja kaaslase (vastastikusel) hindamisel, siis õppejõu ülesandeks jääb üksikasjaliku hindamise korraldamise asemel üldkokkuvõtete ja tagasiside tegemine. Hindamismudelid võimaldavad jagada ja saada informatiivset tagasiside õppija tugevustest ja arengukohtadest.
- Hindamismudelite kasutamise eelis on nende paindlikkus. Kui hindamismudelid on piisavalt paindlikud ja jätavad ruumi muutustele (näiteks erinevate hindamistasemete rakendamine), on neid võimalik kasutada heterogeensetes õppegruppides, kus õppijate tase on erinev ning hindamine rangetel kriteeriumitel ei ole efektiivne.
Semidor (2011) toob esile, et hindamismudeli koostamise ja kasutamise eesmärgiks on aidata õppijal mõista, mida temalt oodatakse, mida peab teadma ning millised on tugevama ja nõrgema töö tunnused. Hindamismudeli kasutamine peab olema järjekindel - nagu iga uus asi, nõuab seegi harjumist ega tulemused pruugi kohe parandega. Kui hindamisel kasutatakse hindamismudelit, siis tugineb tagasiside sellelsamal mudelil. Kui õppijad mõistavad, et hindamismudel on eelkõige nende arengu toetamiseks, mitte juhend õppejõule tööde hindamiseks, võivad osad ka vahetuda: õppijad loovad hindamismudeli ise ja see kooskõlastatakse õppejõuga. Mõistlik on hindamisülesannet korraldada rühmatööna, siis saavad õppijad omavahel mudeli erinevate kriteeriumide ja hinnatavate tööde üle arutleda. Kindlasti tuleb anda võimalus suures grupis oma arvamust avaldada ja julgustada õppijaid üksteise töid hindama. See protsess toetab mudeli mõistmist ja aitab luua ettekujutust sellest, missugust õpitulemust oodatakse. Taoline tegevus aitab õppijatel arendada ka enesehindamisoskust.
Niggulis (2007) toob esile olulisemad asjaolud, millega peab arvestama hindamismudelite loomisel ja rakendamisel:
- Hindamismudelite esmakordsel kasutamisel vajavad õppijad kindlasti abi nende mõistmiseks ja kasutamiseks. Koostöös õppijatega tuleb üle vaadata hindamismudeli kõik kriteeriumid tasemete kaupa, et tagada kõigest ühtne arusaamine. Enne hindamismudelite kasutamist peab üle vaatama, kas need vastavad õppijate vajadustele, õppejõu/õpetaja õppimis- ja õpetamisstiilile ning eesmärkidele.
- Kui õppijad ei mõista mudeli keelekasutust, tuleks seda kohandada. Kuna õppijad on erinevad, tuleb iga kord enne hindamismudeli kasutamist see üle vaadata ning vastavalt vajadustele seda koostöös õppijatega muuta või ümber sõnastada.
- Õppijaid tuleb õpetada töötama hindamismudelitega. Ainult nii muutub hindamismudel enesehindamise vahendiks. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, et õppijad leiaksid ka oma tööst hindamismudelis märgitud kriteeriumid.
- Tagamaks õppijate mõtestatud õppimine, peaks hindamismudel olema õppijatel käes enne vastava tööülesande sooritamist.
- Loodud hindamismudeleid võib kasutada nii hinnangu andmiseks kui ka hindamiseks. Hindamisskaala peab olema õppijatele teada enne tööleasumist.
Talv (2016) sõnul liigitatakse hindamismudeleid terviklikeks ehk holistilisteks (holistic) ja eritlevateks ehk analüütilisteks (analytic). Suurim erinevus nende kahe vahel seisneb tulemuse fookuses - holistilise hindamismudeli puhul on põhirõhk asetatud lõpptulemuse hindamisele ning analüütilise hindamismudeli puhul vaadeldakse soorituse kogu protsessi ja hinnatakse tööd või tegevust ka osade lõikes. Holistiline hindamismudel keskendub õppija soorituse tervikhindamisele ega too selles välja osategurite kaalu ja kvaliteete. Erinevalt holistilisest hindamismudelist vaadeldakse analüütilises hindamismudelis ülesande kõiki komponente eraldi, misjärel liidetakse kokku kõik osahinnangud, et saada tööle lõpphinnang. (Talv, 2016.)
Analüütilisel hindamismudelil on sõnastatud üksikud kriteeriumid kõikidel tasemetel ning neid kriteeriume on võimalik eraldi hinnata. Analüütiline hindamismudel annab õppijatele täpsema ja põhjalikuma ülevaate, mida peab tegema, et saavutada soovitud taset. Holistilise hindamismudeli abil on õppijaid järjest raskem hinnata. Analüütilise hindamismudeli puhul näitavad tasemete kirjeldused õpilastele, milline peab olema nende sooritus erinevate tasemete korral iga kriteeriumi puhul eraldi. Analüütiline hindamismudel juhib rohkem tähelepanu õpilase tugevustele ja nõrkustele, aitab õpilastel aru saada, mis on antud ülesande puhul oluline, aitab õppida ning annab õpilastele ja õpetajale konkreetset tagasisidet. (Niggulis, 2007.)