hindamise usaldusväärsus
Kirjalike eksamite sooritamise ajaloo juured ulatuvad 19. sajandi Inglismaale. Formaalsed kirjalikud eksamid algasid ülikoolidest ning liikusid siis järjest allapoole algkoolini välja. Kirjalik testimine ja eksamineerimine oli muutunud väga populaarseks ning seda tehakse ka tänapäeval sarnasel kujul. Tihti ei kahelda ka selle usaldusväärsuses. Kui parandada aga hindamismeetodit, paranevad ka teadmised ning õpitulemused. (Stobart, 2008)
Sõltmata sellest, millist hindamispraktikat me kasutame, peab see olema usaldusväärne (trustworthy) ja täpne (rigorous) (Curzon & Tummons 2013).
Et hindamine oleks paikapidav/põhjendatud (validity), tuleb lähtuda mitmetest erinevatest vaatenurkadest (Curzon & Tummons, 2013, 389-432) :
Et teostada usaldusväärne ja põhjalik hindamine on oluline (Curzon & Tummons, 2013;Fiddler, Marienau, & Whitaker, 2006, 81) :
Hindamise usaldusväärsus (reliability) põhineb järjepideval kontrollimisel, et keskkondlikud ja isiklikud tegurid hindamisprotsessi kuidagi ei mõjutaks (Curzon & Tummons 2013).
Kokkuvõtva hindamise puhul sõltub hindamine järjepidevusest mitmel moel (Tummons, 2011, viidanud Curzon & Tummons 2013; Fiddler, Marienau, & Whitaker, 2006, 81-82):
Murekohad hindamise juures (number of problems related to assessment) võivad olla järgmised. Kui (kujundav) hindamine on peamiselt õpetaja kätes, siis on õppijal keeruline võtta oma õppimise eest vastutus ning arendada oma enesejuhtimise (self-regulation) oskusi, mis valmistaksid teda ette õppimaks läbi elu ning väljaspool ülikooli (Boud, 2000, viidanud Nicol & Macfarlane-Dick, 2006).
Oletatakse, et seda infot, mille õpetaja tagasisidena õppijatele edastab, on lihtne üheselt mõtestada ning tegudesse panna, kuidmitmed tõendid näitavad, et tegelikkuses on saadud tagasisidet raske ja keeruline mõista ning et õppijail on tagasiside mõistmiseks vaja seda läbi aktiivse tegevuse konstrueerida (näiteks arutelu abil). Alles seejärel saavad nad seda kasutada oma soorituse parandamiseks. (Higgins, Hartley and Skelton, 2001; Ivanic, Clark and Rimmershaw, 2000 viidanud Nicol & Macfarlane-Dick, 2006)
Kui võtta tagasisidet ainult kognitiivse protsessi nurga alt, mis sisaldab endas vaid info vahetamist, jäetakse tähelepanuta tagasiside osa motivatsiooni ning uskumuste mõjutamisel. Uuringud viitavad motivatsiooniliste uskumuste ning tagasiside omavahelistele seostele - tagasiside mõjutab ning on mõjutatud motivatsiooni poolt. Väline tagasiside mõjutab tudengite arvamust neist endist (nii positiivselt kui ka negatiivselt) ning kuidas ja mida nad õpivad (Dweck, 1999). Uuringud näitavad ka seda (Garcia, 1995), kuidas uskumused võivad kujundada tagasiside sõnumite mõju (näiteks läbikukkumise põhjuste ümbertõlgendamise kaudu säilitatakse enesetõhusus) (Nicol&Macfarlane-Dick, 2006).
Hindajate ja hindamistulemuste tarbijate hulk on kasvamas. Kui praktilisi meetmeid tuleb senisest põhjalikumalt põhjendada, ollakse vältimatult sunnitud senisest enam rõhku panema ka hindamise usaldusväärsusele, valiidsusele ning üldistatavusele. Põhjendusi soovitakse legitimeerida, rõhutades läbiviidud hindamise vastavust teaduslikkuse kriteeriumile. Hindamine on keeruline protsess, mille läbiviimisel tuleks kasuks teaduslik ettevalmistus. Paljudel õpetajatel on ettevalmistus teadustööks tänu saadud haridusele olemas. (vt Furman & Ahola 1992). (Nikkanen, Lyytinen, 2005)
Hindamisprotsessis on olulisel kohal hindaja kompetentsus. Scriven (1991) defineerib sõltumatut välishindajat kui isikut, kes ise ei osale hinnatavas projektis või programmis ega kuulu hinnatavasse kollektiivi. Välishindaja võib olla professionaalne hindaja, vastava eriala teadlane või sõltumatu, näiteks haridussüsteemi esindava haldusorganisatsiooni kohaliku, piirkondliku või keskvalitsuse tasandi esindaja. Sõltumatu välishindaja eeliseks on paremad eeldused vaadelda andmeid vabana kollektiivi sotsiaalsetest sidemest, kuigi ka see ei saa olla objektiivne nõudlikumas tähenduses. Välishindamine võidakse läbi viia hindamise objektorganisatsiooni tellimusel või näiteks kooli haldaja tellimusel.
Tulemuslik enesehindamine eeldab hindamistegevusele pühendumist. Isikliku huvita tulemuste suhtes ei ole kuigi tõenäoline, et enesehindamisega üldse algust tehakse. Vähemalt ei ole tõenäoline, et hindamistulemusi rakendatakse. Eriti just erinevate enesehindamisprojektide algusjärgus on vaja piisavat profileerimist, mis seaks asja töökultuuris piisavalt tähtsale ja nähtavale kohale. Vajalikuks võib osutuda ka sõltumatu nõustaja kaasamine. On oluline koostada ka kava enesehindamise arendamiseks. (Nikkanen, Lyytinen, 2005)
Sõltmata sellest, millist hindamispraktikat me kasutame, peab see olema usaldusväärne (trustworthy) ja täpne (rigorous) (Curzon & Tummons 2013).
Et hindamine oleks paikapidav/põhjendatud (validity), tuleb lähtuda mitmetest erinevatest vaatenurkadest (Curzon & Tummons, 2013, 389-432) :
- hinnata saab vaid neid teadmisi või oskusi, mida õppeprogramm või kursus algselt plaanis õpetada
- Kursuse sisu peab olema piisavalt kaetud ja adekvaatne
- Hindamismeetodid peavad olema kohased hinnatava uurimiseks ja hindamiseks
- Hindamine peab suutma ennustada ka õppija suutlikust tulevikus
Et teostada usaldusväärne ja põhjalik hindamine on oluline (Curzon & Tummons, 2013;Fiddler, Marienau, & Whitaker, 2006, 81) :
- korrektselt sõnastada küsimus, selgitada ülesanne või määratleda tegevus, vältimaks seda, et õppijate tegevus ei ühti kursuse eesmärgiga
- Vältida õppijale sellise mulje jätmist, et ainepunktid on kergelt saavutatavad
- koostada hinnang selliselt, et sellest ei jääks välja ükski tulemus ega kursuse käigus kaetud teema
- hoolitseda selle eest, et kogemata ei hinnata midagi, mis ei olnud kursuse osa
- et oleks tagatud piisavalt alust usaldusväärseks hindamiseks
- oluline on hinnata õpitut, mitte õppija kohalviibimist või osalemist
Hindamise usaldusväärsus (reliability) põhineb järjepideval kontrollimisel, et keskkondlikud ja isiklikud tegurid hindamisprotsessi kuidagi ei mõjutaks (Curzon & Tummons 2013).
Kokkuvõtva hindamise puhul sõltub hindamine järjepidevusest mitmel moel (Tummons, 2011, viidanud Curzon & Tummons 2013; Fiddler, Marienau, & Whitaker, 2006, 81-82):
- Hinnang antakse tehtud tööle
- Õppijate tööd ning neile antud hinded on loogilises seoses
- Hindamisprotsessi jooksul kasutatakse selget, üheselt mõistetavat ja kaasavat suhtlusviisi
- Keskkond, kus hindamist läbi viiakse, ei mõjuta protsessi
- Hoida õppetasud ja ainepunktide saamine omavahel rangelt lahus
- Hindamisprotsessi võivad läbi viia vaid selleks kompetentsed inimesed
Murekohad hindamise juures (number of problems related to assessment) võivad olla järgmised. Kui (kujundav) hindamine on peamiselt õpetaja kätes, siis on õppijal keeruline võtta oma õppimise eest vastutus ning arendada oma enesejuhtimise (self-regulation) oskusi, mis valmistaksid teda ette õppimaks läbi elu ning väljaspool ülikooli (Boud, 2000, viidanud Nicol & Macfarlane-Dick, 2006).
Oletatakse, et seda infot, mille õpetaja tagasisidena õppijatele edastab, on lihtne üheselt mõtestada ning tegudesse panna, kuidmitmed tõendid näitavad, et tegelikkuses on saadud tagasisidet raske ja keeruline mõista ning et õppijail on tagasiside mõistmiseks vaja seda läbi aktiivse tegevuse konstrueerida (näiteks arutelu abil). Alles seejärel saavad nad seda kasutada oma soorituse parandamiseks. (Higgins, Hartley and Skelton, 2001; Ivanic, Clark and Rimmershaw, 2000 viidanud Nicol & Macfarlane-Dick, 2006)
Kui võtta tagasisidet ainult kognitiivse protsessi nurga alt, mis sisaldab endas vaid info vahetamist, jäetakse tähelepanuta tagasiside osa motivatsiooni ning uskumuste mõjutamisel. Uuringud viitavad motivatsiooniliste uskumuste ning tagasiside omavahelistele seostele - tagasiside mõjutab ning on mõjutatud motivatsiooni poolt. Väline tagasiside mõjutab tudengite arvamust neist endist (nii positiivselt kui ka negatiivselt) ning kuidas ja mida nad õpivad (Dweck, 1999). Uuringud näitavad ka seda (Garcia, 1995), kuidas uskumused võivad kujundada tagasiside sõnumite mõju (näiteks läbikukkumise põhjuste ümbertõlgendamise kaudu säilitatakse enesetõhusus) (Nicol&Macfarlane-Dick, 2006).
Hindajate ja hindamistulemuste tarbijate hulk on kasvamas. Kui praktilisi meetmeid tuleb senisest põhjalikumalt põhjendada, ollakse vältimatult sunnitud senisest enam rõhku panema ka hindamise usaldusväärsusele, valiidsusele ning üldistatavusele. Põhjendusi soovitakse legitimeerida, rõhutades läbiviidud hindamise vastavust teaduslikkuse kriteeriumile. Hindamine on keeruline protsess, mille läbiviimisel tuleks kasuks teaduslik ettevalmistus. Paljudel õpetajatel on ettevalmistus teadustööks tänu saadud haridusele olemas. (vt Furman & Ahola 1992). (Nikkanen, Lyytinen, 2005)
Hindamisprotsessis on olulisel kohal hindaja kompetentsus. Scriven (1991) defineerib sõltumatut välishindajat kui isikut, kes ise ei osale hinnatavas projektis või programmis ega kuulu hinnatavasse kollektiivi. Välishindaja võib olla professionaalne hindaja, vastava eriala teadlane või sõltumatu, näiteks haridussüsteemi esindava haldusorganisatsiooni kohaliku, piirkondliku või keskvalitsuse tasandi esindaja. Sõltumatu välishindaja eeliseks on paremad eeldused vaadelda andmeid vabana kollektiivi sotsiaalsetest sidemest, kuigi ka see ei saa olla objektiivne nõudlikumas tähenduses. Välishindamine võidakse läbi viia hindamise objektorganisatsiooni tellimusel või näiteks kooli haldaja tellimusel.
Tulemuslik enesehindamine eeldab hindamistegevusele pühendumist. Isikliku huvita tulemuste suhtes ei ole kuigi tõenäoline, et enesehindamisega üldse algust tehakse. Vähemalt ei ole tõenäoline, et hindamistulemusi rakendatakse. Eriti just erinevate enesehindamisprojektide algusjärgus on vaja piisavat profileerimist, mis seaks asja töökultuuris piisavalt tähtsale ja nähtavale kohale. Vajalikuks võib osutuda ka sõltumatu nõustaja kaasamine. On oluline koostada ka kava enesehindamise arendamiseks. (Nikkanen, Lyytinen, 2005)