Hindamismeetodid ja lähenemised hindamisele
Hindamise juures on kaks põhiaspekti, millele tuleb mõelda:
Hindamismeetod (assessment method) on teadmiste ja oskuste omandatuse tõendamise viis. Hindamismeetodi valikul tuleb lähtuda õpiväljunditest, mille saavutamist soovitakse hinnata. Hindamismeetodi juurde määratletakse hindamiskriteeriumid. (Pilli, 2009) Hindamismeetodeid saab tõlgendada kui omandatud teadmiste ja oskuste tõendamise vormi. Hoiakuid hinnatakse juhul, kui need avalduvad tegevuse kaudu. Hindamismeetodid on tihti õppemeetodite sarnased või lausa sama nimetusega. Hindamismeetodi valikul on oluline, et see imiteerib võimalikult lähedaselt situatsiooni või tegevust, milles õppija õpitavat hiljem kasutab. (Pilli jt, 2013)
Hindamismeetodid jagunevad nelja põhi kategooriasse:
Valik- ja lühivastus kujutab endast olukorda, kus õppijatel on võimalik valida etteantud nimekirjast õige või parim vastus. See sisaldab valikvastuseid, õige/vale, sobitamist, lühikesi vastuseid ja täitmisküsimusi. Laiendatud kirjaliku vastuse puhul tuleb hinnataval vastata küsimusele vähemalt mitme lause pikkuse tekstiga. Soorituse hindamine põhineb vaatlusel ja otsusel - hindaja näeb esitlust või toodet ning teeb otsuse nähtu kvaliteedi põhjal. Isikliku suhtlemise eesmärgiks on koguda infot tudengitelt otsese suhtlemise teel, et saada teada, milliseid teadmisi ja oskusi on õppija kindla aja jooksul omandanud. (Stiggins, Arter, Chappuis, Chappuis, 2004, 90-93.)
Hindamismeetodi valiku puhul tuleb lähtuda järgmistest kriteeriumidest (Pilli, 2009.):
Hindamise planeerimise etapid on järgmised (Stiggins, Arter, Chappuis, Chappuis, 2004, 107):
Harri Keurulaineni (2010) arvates on paljud hindajad mõistnud, et kompetentsust hinnates on vaja teistsugust lähenemist kui formaalõppes. Aegamööda on võetud kasutusele rohkesti uusi meetodeid - õpimapid, vaatlused, arutelud ja enesehindamine on tänapäeval väga laialt kasutusel. Lisaks innovaatilistele hindamismeetoditele on ka eksamite struktuur arenenud lihtsast teooriaeksamist või praktilistest katsetest mitmekülgsemate hindamisprotseduuride suunas. Paljudel juhtudel on eksamid põimunud tavalisse tööpäeva, kus kandidaadile antakse ülesanded, mis sisaldavad teatud tööprotsessi kavandamist, teostamist ning hindamist. (Duvekot jt, 2010, 35.)
Kui rääkida lähenemistest hindamisele, siis Raaper (2011) toob esile biheivioristlikku ja sotsiaalkonstruktivistlikku lähenemist. Biheivioristlik lähenemine hindamisele on oma olemuselt õppija kvantitatiivsete teadmiste ja käitumuslike muutuste mõõtmine. Hindamise eesmärgiks on võimalus klassifitseerida õppija sooritusi ja selekteerida õppijaid. Seda lähenemist on toetanud koondav hindamine (ehk summative assessment), mis keskendub õppija hinnetemääramisele - seda läbi õppija saavutuse ja tegevuse mõõtmise tulemusena. (Raaper, 2011, 13.)
Sotsiaalkonstruktivistlikul lähenemisel toetuv õppimiskeskne hindamine on õppija õppimist toetav ja analüüsiv protsess (Raaper, 2011, 9). Toetudes Raaperile (2011, 9-14) õppimiskeskseks hindamiseks on:
Ajalooliselt domineerinud biheivioristlik hindamine on viimastel aastakümnenditel muutumas õppimiskeskseks hindamiseks, kus prioriteetseks arengusuunaks on õppija aktiivse osaluse toetamine hindamisprotsessis. (Raaper, 2011.)
Laias plaanis saab lähenemisi hindamisele jagada kaheks:
Kujundav hindamine mõjutab õppijaid õppima erinevatel viisidel. Paljude õppijate jaoks võib kujundav hindamine olla õppimise motivaatoriks. Kuid sellel on ka negatiivne külg - paljud inimesed võivad hakata õppima vaid selle tõttu, et tagajärjeks on hindamine. (Weurlander, Södeberg, Scheja, Hult, Wernerson, 2012, 752-753.)
Täiskasvanuõppes on hindamise strateegia esmane ning kõige olulisem teejuhis vaatepunktile, millest lähtuvalt täiskasvanud õppijat hindama asutakse. See, millist hindamise strateegiat kasutatakse, sõltub järgmistest teguritest - keda hinnatakse, milliseid vahendeid selleks kasutatakse, millised põhjendused hindamiseks toodakse, millised hindamise eesmärgid jne. (Manolescu, 2010; viidanud Manolescu, Tâlvan, Bozon, 2014, 259-264.)
Õppijate elukestvaks õppeks ettevalmistamise eesmärgil on hindaja poolt vajalik jagada ülesanded, mis aitaksid igal õppijal hinnata enda tööd (Boud, Falchikov, 2006, 402). Hindamine kõrgkoolis (täiskasvanuõppes) on seotud tagasiside andmisega õppijatele. Tagasiside põhineb täiskasvanud õppija saavutustel ning nende õppeprotsessil. (Boud, Falchikov, 2006, 399.)
- hindamismeetodid, mille abil kirjeldatakse, kuidas õppija peab oma kompetentse demonstreerima;
- hindamiskriteeriumid, mille abil kirjeldatakse, millisele tasemele õppija poolt hindamismeetodi kaudu demonstreeritavad kompetentsid peavad vastama.
Hindamismeetod (assessment method) on teadmiste ja oskuste omandatuse tõendamise viis. Hindamismeetodi valikul tuleb lähtuda õpiväljunditest, mille saavutamist soovitakse hinnata. Hindamismeetodi juurde määratletakse hindamiskriteeriumid. (Pilli, 2009) Hindamismeetodeid saab tõlgendada kui omandatud teadmiste ja oskuste tõendamise vormi. Hoiakuid hinnatakse juhul, kui need avalduvad tegevuse kaudu. Hindamismeetodid on tihti õppemeetodite sarnased või lausa sama nimetusega. Hindamismeetodi valikul on oluline, et see imiteerib võimalikult lähedaselt situatsiooni või tegevust, milles õppija õpitavat hiljem kasutab. (Pilli jt, 2013)
Hindamismeetodid jagunevad nelja põhi kategooriasse:
- Valik- ja lühivastus (selected response and short answer)
- Laiendatud kirjalik vastus (extended written response)
- Soorituse hindamine (performance assessment)
- Isiklik suhtlemine (personal communication)
Valik- ja lühivastus kujutab endast olukorda, kus õppijatel on võimalik valida etteantud nimekirjast õige või parim vastus. See sisaldab valikvastuseid, õige/vale, sobitamist, lühikesi vastuseid ja täitmisküsimusi. Laiendatud kirjaliku vastuse puhul tuleb hinnataval vastata küsimusele vähemalt mitme lause pikkuse tekstiga. Soorituse hindamine põhineb vaatlusel ja otsusel - hindaja näeb esitlust või toodet ning teeb otsuse nähtu kvaliteedi põhjal. Isikliku suhtlemise eesmärgiks on koguda infot tudengitelt otsese suhtlemise teel, et saada teada, milliseid teadmisi ja oskusi on õppija kindla aja jooksul omandanud. (Stiggins, Arter, Chappuis, Chappuis, 2004, 90-93.)
Hindamismeetodi valiku puhul tuleb lähtuda järgmistest kriteeriumidest (Pilli, 2009.):
- Valitud hindamismeetod peab olema eesmärgipärane, st võimaldama vastava aine õpiväljundeid hinnata. Oluline pole mitte ainult hindamismeetodi sisuline sobivus õppesisuga, vaid kooskõla ka selle osas, kuidas seda sisu peaks õpiväljundi järgi omandama.
- Hindamismeetodid peavad võimaldama kõigi õpiväljundite hindamist, aga igale õpiväljundile eraldi pole vaja hindamismeetodit valida.
- Ühte õpiväljundit võib hinnata ka rohkem kui ühe hindamismeetodiga, aga siis tuleb jälgida, et kokku ei tuleks liiga palju hindamismeetodeid. Üldiselt kehtib soovitus, et parem on ühe aine raames kasutada kaht-kolme suuremat meetodit, mitte ühte väga suurt või paljusid erinevaid väikeseid hindamismeetodeid. Vältima peaks ka hindamismeetodite nimetamist „eksamiks“ ja „arvestuseks“, sest need viitavad ühele suurele hindamisele (kas eristavale või mitteeristavale) ega anna peaaegu mingit informatsiooni selle kohta, kuidas hindamine tegelikult toimub.
- Hindamismeetodi valiku juures on oluline selle teostatavus ja mõistlik ajakulu. Selle kriteeriumi järgimine ei tohiks tähendada eesmärgipärasuse vastu eksimist. Keerukad on juhud, kus õppejõud õpetab mitmekülgseid teadmisi ja oskusi eeldavat ainet väga suurele üliõpilaste grupile, aine õpiväljundid eeldavad mitut keerukamat hindamismeetodit, mistõttu hindamisel tuleb arvestada suure ajakuluga. Sel juhul ei peaks kannatama mitte hindamise eesmärgipärasus, vaid tuleks muuta õppegrupi suurust või kohendada õpiväljundid hindamisega vastavaks, jälgides samal ajal, et õppekava tervik ei kannataks. Osaliselt võib ajaprobleemi aidata lahendada ka enese- ja vastastikhindamine.
Hindamise planeerimise etapid on järgmised (Stiggins, Arter, Chappuis, Chappuis, 2004, 107):
- Kavandamine: Miks hinnata? Mida hinnata? Kuidas hinnata? Kui oluline?
- Arendamine: Testi elementide, ülesannete ja hindamissüsteemide valimine, loomine, muutmine ja kindlaks määramine.
- Kriitika: Kvaliteedi hindamine.
- Haldamine: Testi või hindamise haldamine.
- Muutmine: Testi kvaliteedi hindamine tulemuste põhjal ja vajadusel muutmine.
Harri Keurulaineni (2010) arvates on paljud hindajad mõistnud, et kompetentsust hinnates on vaja teistsugust lähenemist kui formaalõppes. Aegamööda on võetud kasutusele rohkesti uusi meetodeid - õpimapid, vaatlused, arutelud ja enesehindamine on tänapäeval väga laialt kasutusel. Lisaks innovaatilistele hindamismeetoditele on ka eksamite struktuur arenenud lihtsast teooriaeksamist või praktilistest katsetest mitmekülgsemate hindamisprotseduuride suunas. Paljudel juhtudel on eksamid põimunud tavalisse tööpäeva, kus kandidaadile antakse ülesanded, mis sisaldavad teatud tööprotsessi kavandamist, teostamist ning hindamist. (Duvekot jt, 2010, 35.)
Kui rääkida lähenemistest hindamisele, siis Raaper (2011) toob esile biheivioristlikku ja sotsiaalkonstruktivistlikku lähenemist. Biheivioristlik lähenemine hindamisele on oma olemuselt õppija kvantitatiivsete teadmiste ja käitumuslike muutuste mõõtmine. Hindamise eesmärgiks on võimalus klassifitseerida õppija sooritusi ja selekteerida õppijaid. Seda lähenemist on toetanud koondav hindamine (ehk summative assessment), mis keskendub õppija hinnetemääramisele - seda läbi õppija saavutuse ja tegevuse mõõtmise tulemusena. (Raaper, 2011, 13.)
Sotsiaalkonstruktivistlikul lähenemisel toetuv õppimiskeskne hindamine on õppija õppimist toetav ja analüüsiv protsess (Raaper, 2011, 9). Toetudes Raaperile (2011, 9-14) õppimiskeskseks hindamiseks on:
- kujundav hindamine (formative assessment) - hindamine toimub õppeprotsessi vältel, rakendub integreerituna õpetamistegevusega ning sisaldab mitmekülgseid hindamismeetodeid;
- väljundipõhine hindamine (outcome-based assessment) - lähtub õpiväljunditest ja rakendub integreerituna õpetamistegevusega, võimaldab planeerida ning jälgida õppija õppimist ja arengut;
- vastastikhindamine (peer assessment) - rakendub õppijat kaasates, võimaldab õppijate koostööd ja argumenteerimist, avardab õppija mõistmist erinevatest perspektiividest ning õppija on protsessis aktiivne osapool;
- enesehindamine (self-assessment) - võimaldab õppijal rakendada eneserefleksiooni ning arendab õppija oskust hinnangute loomiseks ja põhjendamiseks;.
- jätkusuutlik hindamine (sustainable assessment) - toetab õppija muutumist ennast analüüsivaks õppijaks, võimaldab arendada õppeprotsessi ning võimaldab koguda ja analüüsida teavet õppija edasiste toetusvõimaluste ja koolitaja tegevuse kohta kooli/õppeasutuse konteksti arendamise perspektiivist lähtuvalt.
Ajalooliselt domineerinud biheivioristlik hindamine on viimastel aastakümnenditel muutumas õppimiskeskseks hindamiseks, kus prioriteetseks arengusuunaks on õppija aktiivse osaluse toetamine hindamisprotsessis. (Raaper, 2011.)
Laias plaanis saab lähenemisi hindamisele jagada kaheks:
- Individuaalne hindamine - küsimuste esitamine ning nendele vastuste saamine. Tagasiside andmine õppija poolt kirja pandud vastustele.
- Grupis hindamine - kaasab endas grupis probleemide lahendamist. (Weurlander, Södeberg, Scheja, Hult, Wernerson, 2012, 750.)
Kujundav hindamine mõjutab õppijaid õppima erinevatel viisidel. Paljude õppijate jaoks võib kujundav hindamine olla õppimise motivaatoriks. Kuid sellel on ka negatiivne külg - paljud inimesed võivad hakata õppima vaid selle tõttu, et tagajärjeks on hindamine. (Weurlander, Södeberg, Scheja, Hult, Wernerson, 2012, 752-753.)
Täiskasvanuõppes on hindamise strateegia esmane ning kõige olulisem teejuhis vaatepunktile, millest lähtuvalt täiskasvanud õppijat hindama asutakse. See, millist hindamise strateegiat kasutatakse, sõltub järgmistest teguritest - keda hinnatakse, milliseid vahendeid selleks kasutatakse, millised põhjendused hindamiseks toodakse, millised hindamise eesmärgid jne. (Manolescu, 2010; viidanud Manolescu, Tâlvan, Bozon, 2014, 259-264.)
Õppijate elukestvaks õppeks ettevalmistamise eesmärgil on hindaja poolt vajalik jagada ülesanded, mis aitaksid igal õppijal hinnata enda tööd (Boud, Falchikov, 2006, 402). Hindamine kõrgkoolis (täiskasvanuõppes) on seotud tagasiside andmisega õppijatele. Tagasiside põhineb täiskasvanud õppija saavutustel ning nende õppeprotsessil. (Boud, Falchikov, 2006, 399.)